Estonians and life in Brisbane

Hei-Hei-Hei!

JAH, juba jälle on kuu aega möödas ja meist ei ole kippu ega kõppu! Ehk siis jälle on kõik nii kiirelt läinud ja aga jälle oleme pidevalt uute sündmuste keeristes (vähemalt mina ehk Kätu küll).

Parandame nüüd oma vea ja alustame siis tasapisi päris algusest ehk sealt, kus me viimati oma toimetustega pooleli jäime. Nimelt märtsi alguses, täpsemalt 6. märts jõudsid Austraaliasse lõpuks ka Krissu ja Raiko. Nii naljakas kui ka pole mõelda, enda arust me alles ise ju tulime ja nüüd juba jällegi ühed eestlased siin mandril juures! Kohe hommikul helistaski Krissu meile ja teatas, et nad õnnelikult kohal ning seiklevad kesklinna. Õnneks oli meil mõlemal Atsiga see päev vaba ja saime nendega Brisbane kesklinnas kokku. Meeletult tore oli neid näha -  siiski omad eestlased ju! :) Nagu meiegi tulles, tegid nad esimese asjana endale pangakontod ära ning seejärel pakkusime neile meie juures pesemisvõimalust. Ikkagi pikk lennureis seljataga ja ees oli ootamas kohe ka 6-tunnine bussisõit Moree'sse (Brisbane'st 600 km), kus nad oma farmipäevi pidid tegema hakkama. Kuna Moree'sse sõidab buss vaid üks kord päevas, siis nii igaks juhuks mõtlesime interneti teel üle kontrollida, kas buss väljus ikka kell 15. Ja mis välja tuli hoopiski... see päev oli juba buss läinud ja üldsegi kell 10 päeval. Mis siis muud, kui pumpasime aga õhkmadratsi täis ja lasime uustulnukatel ennast veidi lõdvemalt tunda.

Käisime veel enne päris ööuinakut venerestoranis lõunatamas (pelmeenid ja kapsarullid!!) ja õhtu veetsime mõnusasti kaardimängu ja pisukese alkoholi, kes siis rummi, viski või õlu, seltsis.

Toredas meeleolus ja ööpimeduse saabudes, tekkis kellelgi targal muidugi mõte Southbanki basseini ujuma minna. Päris hea karastus oli tegelikult! Krissu oli ülivaimustuses kogu ümbritsevast, nagu meiegi, kui esimest korda basseini äärelt vaadet linnatuledele sai imetleda. See on siiani nii-nii ilus! Uskuge mind! Tahtsime tegelikult seda kõike ka jäädvustada, aga suures minekuhoos unustasime kaamera maha ja ei saanudki mitte kui ühtegi pilti sellest käigust. Krissu oli kohe eriti nördinud, kuna keegi ju ei usu muidu, et käisime! :D Pärast kerget suplust olid kõik juba päris väsinud ning heitsime tudile ära.

Järgmisel päeval olid kõik üsna varajaselt üleval. Ats läks tööle ja kõik me ülejäänud viis - mina, Krissu, Raiko, Triin ja Edgar - läksime venepoodi head ja paremat ostlema. Krissu sai ka siinpool maad vene keeles suheldud ning sai endale Eesti kilu ja tatart kaasa ostetud. Sealt edasi läksime Triinu ja Edgari poolt kiidetud Jaapani restorani sushit sööma. Sushi oli jaapanalaste endi poolt kohapeal tehtud ja maitses eriti hea! :) 

Pärast lõunatamist lasin ennast Krissu ja Raikoga Kangaroo Pointis maha panna, et siis veel enne nende bussi peale minekut Brisbane'is midagi näidata ja teha. Jalutasime nii üleval mäenõlval kui ka all jõe ääres. Mõlemat pidi avanes väga kena vaade ja saime läbi uduvihma ja pilvede väikese jalutuskäigu kodupoole teha. Koju jõudes oli aeg muidugi juba sedamail, et sõidutasime Krissu ja Raiko bussijaama ja soovisime head teed! :)

Sealt edasi oleme ikka usinasti tööl käinud - mina öösel ja Ats päeval. Nõme, aga kannatab ära. Järgneva nädala reedel, 14. märts lubasime kolmekesi endale  mingisugustki vaheldust ning läksime Wet'n'Wild-i päikese kätte peesitama ja lõõgastuma. Ats muidugi veidi nukker oli, et pidi ainukesena jällegi tööle minema ja ei saanud meiega koos olla, aga meie nautisime mõnuga, nii et Edgaril ja Triinul olid nahad punased. Peale päevitamise tiirutasime veidi rõngastega vee peal ning võtsin ka mina lõpuks julguse kokku ja lasin ühest kõige jubedamast torust alla selles veepargi. See oli tõesti hirmus, isegi tagantjärgi mõeldes. Vabalangemine, peaalaspidi keerd ja ainukene mõte, mis peas käis oli: kuna ma juba alla jõuan? Pildid räägivad enda eest :)

 

 

Edasiste tegevuste kohta juba järgmises postituses! Ausalt üritan seekord enne kuu aja möödumist kirjutada! :D

 Olge tublid! 

- Teie Kätu ja Ats

A midsummer birthday and other joys

Alustaks seekord blogi Suuure HURRAAAAA.. -ga!!

Just nimelt seepärast, et esimest korda elus oli minu talvine sünnipäev hoopis suvel! :) Igal varasemal aastal on sünnipäeva märgiks olnud lumi ja käre pakane, kuid sel aastal oli õues särav päike ja 30-kraadine kuumus. Endal oli ka ikka imelik tunne. Ei tundunud just 20. veebruari moodi.

Juba pikemat aega enne oma sünnipäeva pidasin plaani, mis siis ikka ette võtta. Suuremat pidu küll ei olnud plaanis, aga kodus ka ei tahaks ju passida. Mõtteid oli mitmeid, kuid üks oli kindel, ookeani ääres peab ka sel päeval käima. Ikkagi esimest korda selle 23 aasta jooksul saab õhukeste riietega väljas käia ja ehk ka ujuma minna! :) Lõpuks pärast kuu ajast sünnipäevani jäädud päevade lugemist (väike terror minu elukaaslastele :D) jõudis see minu päev kohale. Hommikul äratasid mind Triin ja Edgar näpistustega üles, kuna muud moodi ma ei ärganud, ja õnnitlesid ja kallistasid mind. Nii armas! Ka sama unine Ats ärkas ja jooksis teise tuppa kingituse järgi. See oli ka nii nunnu! Õeke mehega kinkisid mulle trennikoti ja -pudeli ning tervise näksid - see tähendab tuleb rohkem tervislikke eluviise järgida vist! :D Atsilt sain Future Music Festivali piletid, kuhu plaanisime koos minna, jee :)

Pärast ärkamist panime täpsema plaani paika, kuhu sõita ja mida teha. Päikesepaiste ranniku valisime kohaks, kus piknikku ja grilli pidada ning sellest lähtuvalt uurisime veebist seal lähedal asuvaid looduslikke turisti-atraktsioone. Mõttes oli näiteks kuskile kose alla minna, kuid kuna enamus neist on Brisbane'ist päris kaugel ning mitme-mitme tunnist sõitu ka ei plaaninud ette võtta, siis see lõi piirid ette. Ühe looduspargi koos kosega sealt kandist leidsime - Kondalilla rahvuspark. Ja sõit võis rõõmsal meelel alata! :)

Enne 10-t hommikul startisime kodust ja autojuhiks oli meil seekord Ats. Edgariga korkisime kohe ka Breezerid lahti ja alustasime tähistamist. :D Sõit oli tore ning tekkis tahtmine isegi kuskile kaugemale roadtripile minna. Linnamelust eemale saades oli huvitav igasugu teeäärseid kohti ja väiksemaid asulaid jälgida. Tee peale jäi näiteks Glass House Montain ehk üks suur terava tipuga mägi, mida mõtlesime ka hiljem tagasi tulles vaatama minna, aga ilmselgelt me seda enam teha ei jõudnud.

Tee Kondalilla rahvusparki oli päris siiruviiruline. Sõitsime ülesmäge kuni päris mäe otsa, nii et Atsi hea sõiduoskus tasus ära. :) Rahvusparki jõudes tuli meil läbida edasi-tagasi kokku 3,6 km pikkune matkarada kuni koseni. Targad nagu me olime, ei võtnud muidugi vett ega midagi kaasa, nii et kõmpisime joogijanus selle maa maha. Õnneks ei olnud nii pikk maa, et nüüd päris ära oleks väsinud, kuigi palav oli küll ja need trepid hakkasid ka jalgadele! :D Vaene Ats, kellel eelmisel päeval just jalapäev oli trennis. Raja vahepeal oli ilus vaade kaugusesse, kus väikese vahepeatuse saime teha. Lõpuks, kui koseni jõudsime, siis oli küll kerge disappointment, kuna kosk, mis oli pildil näha ja mille puhul ka eeldad, et vett purskab joana mäest alla, siis oli hoopiski vaid väikene veenire. Me tegelikult natukene küll ka kartsime seda, kuna ilmad on olnud valdavalt palavad ja vihma ei ole ka tulnud. Kust see vesi siis ka tulla sai! Mis ta siis ikka. Ujumisvõimalus oli ka seal olemas, aga minu jaoks oli see läbipaistmatu vesi kuidagi eriti õudne, mis sest, et Eestis küll igalpool on järveveed samasugused. :D Ujuma igastahes mina ei tikkunud minema.

 

Kõhud tühjad ja kehad matkamisest märjad, seadsime marsruudi edasi Sunshine Coastile. Leidsime endale mõnusa grillimiskoha ookeani ääres. Seadsime ennast paika ja alustasime liha grillimisega. Seekord mõtlesime ära proovida känguru liha. Veidi vintskem oli kui mõni muu liha, aga võib öelda, et ei olnudki nii hull, kui arvasime. Täiesti söödav. Söömise järel tegime ühe karastava supluse ookeanis. :) Seekord oli vesi ikka e-r-i-t-i soe! Kõige soojem üldse siiamaani ookeanis ujutud kordadest. Ei olekski tahtnud veest välja tulla! :) Kui siis oli ainult palju taime- ja vetikajäänuseid vees - juu siis olime sattunud sellisel perioodil, kui need uhasid. Aga sünnipäev jätkus rõõmsates toonides päikese käes peesitades ja rummikoola kokteilidega. Enne pimeda saabumist hakkasime kodupoole tagasi liikuma. Vahepeal oli eriti armas, kui ema, vanaema ja kasuisa mulle helistasid ning mind õnnitlesid.:)

 

Õhtul koju jõudes ootasid meid maitsvad cream and cookies (kreemi ja küpsiste) muffinid. Koogi ega tordi isu nagu ei olnud väga, nii et piirdusime magusa osas hoopiski nunnude cupcake'idega. :)

Siinkohal aitäh kõigile armsate õnnesoovide eest, tänu teile oli mul väga ilus ja päikseline sünnipäev! :) Eriline tänu kõigile, kes nii armsad kaardid olid mulle teele pannud ja Atsi emale, õele ja vennale, kelle pakk ka meieni jõudis! :)

Reedel, 21. veebruari õhtul järgnes Karli sünnipäevapidu. Õige päev oli tal küll 18-dal, aga ega siis õige pidu saa pidamata jääda! :) Meie siis Triinu ja Edgariga läksime peole, aga Ats vaeseke oli nii reedel kui ka laupäeval tööl, nii et tema otsustas mitte tulla. Kokku tuli päris korralik pea 10-ne eestlaste seltskond, pluss kaks austraallasest majaomanikku Ross ja Scharell (meie eelmise elamiskoha välja üürijad). Päris tore oli isegi vahelduseks teisi kaasmaalasi näha ja jutustada, kuidas kellelgi töö ja elu siinpool on läinud. Peo alguses oli siis väikene istumine Runcornis koos napsu, kartulisalati, liha ja igasugu näksidega. Yummy!

Peo edenedes tekkis klubiplaan. Läksimegi siis kogu pundiga, v.a. Triin ja Edgar, kes ise kluppi minna ei tahtnud. Mina koos Kriti ja Argoga saime Triinuga Valley'sse ning teised võtsid maksitakso. Linna jõudes kiskus asi juba segaseks ära. Esiteks ei leidnud me teisi üles, kuna mitte just kõige kainema sünnipäevalapse Karli jutust ei saanud Edgar midagi aru ning koha nimi, kus nad pidavat olema, oli ka tegelikkuses üldse teise nimega. Kesklinna tänavate vahel tiirutades saime lõpuks enam-vähem aimu, kus nad võiksid olla ning Triin pani meid ühe nurga peal maha. Sellest oleks ka peaaegu jama tulnud. Ehk siis selle mõne sekundilise peatuse ajal oleks me peaaegu trahvi saanud, kuna peatusime taksode alal ja kohe kargas kuskilt tundmatusest taksokontrolör välja, kes hakkas minuga targutama. Õnneks ta trahvi siiski ei teinud ning vaid hoiatas, et kui teine kord peaks uuesti nii olema, siis küll. 

Kolmandaks tuli välja, et üks eesti tüdrukutest oli üldse vahepeal 220 dollarti trahvi saanud suitsukoni maha viskamise eest ja neljandaks, kui me Ric's baari ehk selle õige koha üles leidsime, siis muidugi neid enam seal ei olnud. Tuli jälle helistama hakata ning lõpuks joppasime ka teistega kokku. Siis tuli välja, kes oli edasi pubisse jäänud ja kellel oli üldse ID-dokument koju jäänud. Lõpuks läksime siis kogu alles jäänud pundiga järgmisesse kohta, kuhu kõik sisse saaksid. Ma enam selle klubi nime ei mäleta, kus käisime, aga see oli  enam-vähem, rohkem klubi-pubi segu. Mitte küll midagi nii erilist. Imelik oli küll see, et kui me juua tahtsime osta, siis kõige väiksem makse, mis kaardiga sai teha, oli 50 dollarit ehk siis oleks pidanud mingisugune 10 kokteili ostma. Seda me nüüd Kritiga küll ei teinud, pigem käisime ja võtsime juba raha välja. Vähemalt sai klubis veidike tantsitud ja oldud, kuniks asi hakkas päris ära vaibuma ja kuniks endal ka tuli väsimus peale. Kutsusimegi siis Kritiga Triinu meile järgi ning läksime kolmekesi koju ära. Selline segane ja kohati naljakas õhtu siis. :D PS! Pildimaterjali panen hiljem üles, kui Age käest pildid saan :)

 Sünnipäevadest nädalake tagasi vaadates, oli ka valentinipäev. Sel puhul ostsime vahvleid, jäätist ja puuvilju ning tegime sarnase magustoidu, mida Max Brenneni šokolaadibaaris saime. Muidugi neid ei anna võrreldagi söögikoha omaga, kuna need olid külmutatud ehk me ise teinud. :D Head oli siiski!

Esimene märts jõudis kätte Future Music Festival. Tegemist on siis suure muusika festivaliga, mis leiab aset iga-aastaselt viies linnas - Sydney, Brisbane, Melbourne, Adelaide, Perth - ja kuhu on alati kokku tulnud igasugu tuntud artistid ja dj-d üle maailma. See aasta olid näiteks Chase&Status, Pharell, Macklemore, Tinie Tempah jpt. Alguses oli küll mõte koos teiste eestlastega minna, aga kuna lõpp-kokkuvõtteks rohkem kedagi ei läinudki, siis läksime Atsiga kahekesi. Ats käis veel enne minekut kiirelt trennis ning 13 paiku päeval hakkasime aga sinna poole liikuma. Kuna autoga sinna kokku tulnud suure rahvamassi ja kinni pandud teede pärast polnud mõtet minna, läksime hoopiski rongiga sinna. Minu esimene rongisõit siis siin. :) Ats ise aga vana kala juba selles (kuna see põhiline transport tööle saamiseks - jah, Atsil uus töö, millest räägin järgmisena kohe ka lähemalt :)) ja sinna minek läks hõlpsalt. Ega midagi konti murdvat ka ei olnud samas - kohapealt sai pileti kohe osta ning edasi juba näitasid tablood, mis kell rong tuleb ja rongis iga peatuse eel teatati, mis peatus järgmine jne.

Üritus toimus siis RNA Showgrounds'il, mis on meie kodust ca tunnise jalutuskäigu kaugusel ning kestis 12-st päeval kuni 12-ni öösel. Kui kohale jõudsime, läks piletite kontrollis kiirelt ning saime paberkandjal voucherid randmepaelade vastu vahetatud. Sees oli mitu lava - üks väiksem eespool ja üks suurem lava tagapool koos tribüüniga. Ats ja võib öelda, et ma ka ise saime pea koheselt kultuurišoki. Meie jaoks oli liiga palju räuskavaid ja viisakalt öeldes liiga vaba olemisega inimesi, mis muutis kogu ürituse üsna häirivaks. Viimase puhul just eriti naisi silmas pidades. See mood on siin ikka midagi hoopis teist võrreldes Eestiga. Nabani tõmmatud lühikesed püksid, kust on kannikad alt paistavad pluss lühike rinnahoidjaid meenutav topp on siin väga IN! Me vist igastahes ei mõista seda moodi, aga see selleks :D Võib-olla ehk oli ka asi lihtsalt selles, et me kaks ei olnud just seltskond ning koos suurema pundiga oleks asi kindlasti hoopis teine olnud. Võtsime mulle paar Smirnoff Ice'i, kuulasime muusikat ning maksimaalselt kahe tunni pärast juba me ka lahkusime. Nii kahju, kui neist piletitest hiljem poleks olnud, polnud midagi enam teha. Enne koju minekut käisime veel linnas mõnes poes ja siis Nandos'es söömas. :)

Niisiis räägin natukene ka töö poole pealt. Täpsemalt siis Atsi uuest tööst. Nüüdseks tegelikult juba kuu aega on Ats olnud uue töö peal. Tänu headele tutvustele jõusaalis ja kahel intervjuul käimisele, sai ta Goodlife Health Clubs'i täiskohaga membership consultant'ina ehk siis meie keeli müügimehena tööle. Ta ei saanud küll sinna jõusaali, mis on meile lähemal ja kus ta juba enamjaolt kõiki töötajaid ja kliente teadis, aga me arvasime, et ei ole hullu. Vähemalt on päevane ja inimlikum töö ning  meie juurest läheb sinna rajooni (Fortitude Valleysse), kus ta töötab, ilusti rong ka. Ehk siis nüüd on tema töötkoht talle juba pea teiseks koduks, kuna lisaks tööle käib ta ka samas kohas (nüüdseks tasuta) trennis ning enamus aega tal seal veetes möödubki. Selle kohapealt muidugi natukene jama on, et vahepeal on mitmeid päevi, kus me praktiliselt teineteist ei näegi, kuna, kui Ats tuleb töölt, siis mina juba magan ning kui ma tööle lähen öösel, siis Ats magab. :(

Olen ise küll mõnes päevaspaas siin enda töövõimalusi uurimas käinud, kuid ei tundugi see asi nii lihtne midagi. Nendes, kus käisin olid kõik ametikohad juba hõivatud. Aga ma arvan, et nukrutsemiseks ei ole põhjust. Eks ma tulingi siia töötama ja puhkama ühes, nii et töö ei peagi olema hetkel esmajärjekorras, põhiline, et kulud katab ära ja saaks ringi ka käia. Hetkel on graafik ka vaba ja kui tahan, saan minna, kuhu tahan, vaid päeva pealt! Ja seda ma ka teen! Just mõned päevad tagasi book'isime Merliniga, kes meile 3 nädalaks Brisbane'i külla tuleb, lennupiletid Sydney'sse!! Lähme uudistame seal veidi ringi :) Kahju küll muidugi, et Ats ja teised tulla ei saa, aga nad on vähemalt kõik seal käinud ning midagi ka näinud. Mina ootan suuuuure huviga! So excited! :)

 

Kalli-pai!

- Kätu ja Ats

Australia Day, Zoo and Movie World

Helllooo! 
 
Jälle oleme blogi pidamise täielikult unarusse jätnud. Vähemalt on viimase postituse järgselt päris mitu vahvat ettevõtmist olnud :)

Esiteks, oli 26. jaanuaril siin Austraalia päev. Tegemist on pühaga, mida inimesed tähistavad siin suurelt. Tavaliselt on igas linnas hommikune piknik, inimesed grillivad ja tähistavad. Isegi väikelinnades leiavad aset kodakondsuse jagamise tseremooniad, kus uued kodanikud lausuvad tõotused ja saavad pidulikult Austraalia kodanikeks. Suurlinnades on õhtuti vägevad ilutulestikud ja pidustused kestavad pimedani.

Nii, nagu enamus teistelgi inimestel, oli ka meil see päev vaba. Päeva esimese poolest puhkasime ja olime. Edasi käisime poes ja mõtlesime küll ka grilli peale, aga teades, kui palju rahvast igalpool sel päeval on, siis jätsime selle plaani teiseks päevaks. Selle asemel võtsime Atsiga endale ühe veini. Juba pikemat aega oli punase veini isu, täpsemalt just Dreamer-i, aga kuna seda siin ei müüda, siis valisime oma peaga midagi välja. Eks see kartus oli, et kuna veini valik on alati nii suur ja lai ning siinseid veine teab veel vähem, siis magusa veini asemel saame ikka hapu ja kuiva. Nii see oligi. Kõige parima valiku otsa me nüüd ei sattunud, aga kõige hullem ka polnud. Vähemalt pudel nägi ilus välja. :)

 

Õhtuks ootasime jällegi Age, Karli ja teisi külla, et ilutulestikku meie juurest vaadata ja veidi juttu puhuda. Seekord läksime ilutulestiku ajaks rohkem jõe äärde ja võib julgesti öelda, et see tasus igati ära. Vaade oli ikka kordi parem ja ilutulestik oli ka võimas! Ega väga palju rohkem me pärast seda asjatanudki. Natukene veel jutustasime, vaatasime tennise finaali tv-st ning heitsime põhku ära.

 

Järgmisel päeval võtsime plaaniks loomaaeda minna. Eks see minu pikemaajalise tagant utsitamise tagajärg oli. Mina ju siin ainukesena ei olnud veel kängurusid ja koaalasid näinud ning ei jõudnud enam oodata ka! Valikus oli mitmeid kohti, kuhu mõtlesime minna. Lõpuks valisime loomapargi "Alma Park Zoo", mis võib-olla ehk ei olnudki just kõige parem valik, aga teine kord saamegi jälle mujale minna ka. Õnneks oli see meist vaid ca 30 minuti autosõidu kaugusel. Loomaaias nägin ka mina siis lõpuks ära ülinunnud koaalad - kes siis turnis okste küljes või kes magas puuoksal. Samuti, sain oma käega paitada ja toita kängurusid. Neid oli seal juba eelnevalt päris korralikult toidetud, nii et kui me ise neile toitu tahtsime anda, siis ega nad meist väga välja ei teinud. Kõik peesitasid ja nokkisid omaette. Võib-olla, et oligi parem, et nad just kõige elavamate killast polnud, muidu olekski ehk liiga ära ehmatanud ja arvanud, et karglevad meist üle veel. :D Peale selle nägime igasugu muid loomi, k.a. närilisi, ahve, farmi loomi jne.

 

 

Nii, nagu ka jutuks tuli, võtsime ette ka grilli. Siin on muidugi see loll, et toidupoodides eraldi šašlõkki ei müüda. Müügil on vaid lihtsalt suured lihakäntsakad ehk siis ei jäänudki muud üle, kui liha osta ja marinaad ise teha. Eelneval päeval panime liha äädikasse ja järgmiseks päevaks oli liha mõnusalt maitsekas. Võtsime siis liha, salati materjali ja muud kompsud kaasa ning läksime meie ranna lähedal olevasse grillimiskohta. Siin on minu meelest hästi mugav ja hea võimalus loodud - grillimisvarjualused, kus on olemas gaasigrillid. Ehk siis endal polnud vaja sütti ega muid taolisi tarvikuid kaasa võtta. Heaoluühiskond, mis siin muud öelda! Liha sai hea ning kuna ilm oli ka kergelt pilvine ja mitte palav, siis tuli küll selline tunne, nagu Eestis jaanipäeval.

Ja viimaks, käisime lõpuks ära ka siinses lõbustuspargis aka Movie Worldis! Ma pean kohe alguses ära mainima, kui ülimalt lahe seal oli!!! Sõitsime igasugu hullude atraktsioonide peal, mis olid küll 90-kraadise kaldega, küll pea alaspidi ja ka vabalangemisega. Vabalangemine tundus alguses ikka eriti hirmutav, kuna läks eriti suurel kiirusel üles, siis suure kiirusega alla ning jälle üles ja nii korduvalt. Aga, nii kui ära sai proovitud, siis oli teine sõit ka garanteeritud. Lisaks nägime Stunt show-d ehk moootorratase ja ralliautode show-d ning lõpus jälgisime ka igasugu filmitegelaste, nagu Batman, Superman jt, paraadi.

 

  

 

 

Muideks, suuremate ettevõtmiste kõrval, võtsin ka mina lõpuks julguse kokku ja sõitsin autoga siin. Nüüdseks isegi juba, et paar korda! Eks see kergelt hirmutav oli, kõik ju vastupidi - rool valel pool, sõidurida vasakul ja oi jah suunatule kang ka teisel pool! Tegelikult läks hästi, sai õiges reas püsitud, käiguvahetus oli ka korras, ainult, et suunatule asemel juhtus ikka mitmeid kordi, kui panin kojamehed hoopiski tööle. Teised said vähemalt naerda ja natukene hirmu tunda. :D Samuti alustasin lõpuks ka Atsiga jõusaalis käimist. Eks alguses raske ja harjumatu on, kui Atsiga käies tuleb kodust sinna veel joosta ka (valdavalt kuuma ilmaga) ja siis veel trenn otsa. Aga see tunne, mis pärast seda on, on hea ja paneb mõtlemise ka õiges suunas tööle! See annab endale ka paremat aimu, miks ta just sellega tegeleb. :)

Naudime endiselt Austraalia elu ning ootame põnevusega kõiki uusi tegemisi ja kogemusi! Samas peab tunnistama, et Eesti igatsus käib aegajalt ikka hingest läbi küll. Eriti nüüd, kui vaadata neid lumiseid pilte. Eks tuleb oodata kuni järgmise talveni! :)

Kallid-paid!

- Kätu ja Ats

New year - new adventures

Uuel aastal uuel hooga! Seniks siis tegelikult sellel aastal. :) Kõigepealt soovimegi kõigile, kes meie soove interneti või muul vahendusel pole kätte saanud, kaunist ja meeleolukat 2014 aastat! Seegi kord veidi pikema vahega see uus postitus tuli, aga tõesti.. meie mõistes keerleb ajaratas siin senini, nagu helikiirusel! JUBA on jaanuar! Ja põhimõtteliselt saab paari päeva pärast meie siinolekust siis täpselt, et 3 kuud! Tunne on küll selline, et alles me siia tulime ju :)

Igastahes, meil läheb ikka senini hästi! :) Täpselt nii hästi, kuis me ise mõtleme ja oleme. Ehk siis meie ei kurda! Enamjaolt on siiski kõik meie endi teha ju. Töö poole pealt ei ole meil hetkeseisuga väga suurt midagi muutunud. Käime ikka samas kohas öösiti tööl. Eks parajalt tüütuks ole see muutunud, eriti, kui mitu päeva järjest käia, aga ega siis töö noorel inimesel konti murra. :) Saab hakkama! Kohati väsitav muidugi on, selles me ei kahtle. Vabadel päevadel saab kohe aru, kui väsinud me tegelikult lõpuks oleme, kuna und jätkub vabadel päevadel kohe pikemaks. Minu puhul 12 tundi järjest magada - pole probleemi! Ja muidugi, kui juba puhkepäevi võtta, siis kahest jääb öise tööelu kõrval veidi väheks. Kui võimalik, siis oleme ikka kolm järjestikust päeva võtnud, et ennast veidikenegi välja saaks puhata.

Töö tööks, räägime siis ülevaatlikult meie muudest tegemistest. Kõigepealt aastavahetusest. Plaanid selles osas väga suured polnudki. Kuna meie asukoht on niigi ideaalne juba ilutulestiku vaatamiseks, siis me kuskile kaugemale minna ei mõelnudki. Õnneks olid meil Atsiga ka 31 detsemeber ja 1 jaanuar vabad (see tulenes ühtlasi juba sellest, et meie lähiümbruskonna tänavad suleti aastavahetuse ajaks ning autoga liiklemine oleks olnud häiritud) ning seega saime ennast vabalt ja mõnusasti tunda. Päeval käis Ats veel trennis ning pärastlõunal läksime neljakesi koos välja sööma. Pikemat aega juba oli meil plaanis mõnda sushirestorani külastada ja nii me siis ka seekord selle kasuks otsustasimegi. Käisime Ginga nimelises jaapani sushirestoranis, kus tellisime kolme erinevat sushit. Ats, kes on senini kindel, et sushi ei vasta tema maitsele, võttis endale mingisuguse kanaroa. Saime ülihea soolase kõhutäie, kuid muidugi tuli ka ju ennast veel vanal aastal magusaga kostitada. Niisiis käisimegi veel ka Max Brenneni šokolaadibaaris, mis tundub siinkandis ka päris popp koht olevat. Pidevalt, kui me sealt mööda oleme kõndinud, on olnud seal järjekord. Nüüd siis saime ka meie aru miks. Seal on üli-isuäratavad magustoidud - šokolaadikoogid, vahvlid, jäätised jne. Kõik teised võtsid endale vahvlid jäätise, šokolaadi ja maasikatega ning kuna mul oli kõht juba üsna täis, siis mina piirdusin väikese tiramisukoogiga. Pärast sellist suus-sulavat kõhutäit, teadsime, et peame teinegi kord seda kohta külastama! Juba praegugi tuleb nende vahvlite järgi isu, nämm! :)

Õhtuks pidid meile külla tulema teisedki eestlased Age, Karl, Argo ja Kriti ning nii me siis neid ootama jäimegi. Seekord sellist suuremat kokkamist, nagu jõuludel oli, aastavahetuseks me ei plaaninud. Mõned porgandi- ja juustunäksid ning kommid. Samuti polnud alkoholi isu niivõrd suur. Triinuga jõime õhtu jooksul mõned šampuse pokaalid ning Edgar ja Ats võtsid ka paar rummi-koola kokteili. Lõpuks, kui teised kella 22 ajal meile jõudsid, oli meil isegi kergelt uni silmas juba. Istusime rõdul ja ajasime juttu, kuniks südaöö saabus ning saime siitsamast rõdult ilutulestikku jälgida. Ei hakanudki üldse kuskile rohkem jõepoole liikuma, et paremini näha, kuna jõeäärde olid mõned inimesed ennast paigale sättinud juba päeval, nii et seda rahvahulka sinna jätkus niisamagi. Samas paistis meie rõdult ka päris hästi ning ei kurda üldse. Täitsa ilus oli teine! Ilutulestik nähtud, heitsime Atsiga ka 1 ajal ära magama. Selline aastavahetus siis. Üks rahulikumatest kindlasti, aga oli tore ikka!

 

Aastavahetuse-järgselt oleme valdavalt isegi üsna vaikset elu elanud. Ats on rohkem trennilainel olnud, käies aktiivselt 4-5 päeva nädalas jõusaalis ning mina ennast kodus mugavalt tundnud. Kuigi, kuna siin hea elu juures tulevad lisakilod päris lihtsalt, siis olen ennast ka veidi liikumises hoidnud ning mõned korrad jooksmas käinud ja kükke teinud. Atsi kaudu sain ka tasuta kuuajalise spordiklubi pääsme, mille varsti nüüd kasutusse võtan. :) Ilmast rääkides on meil siin mõõdukalt muutlik olnud. Üks aeg oli meeletu kuumus ja päike, mis tähendas, et väljas olla ei saanudki. Ainult konditsioneeriga toas oli võimalik olla. Teine hetk järgnes sellele suurele palavusele torm ning nüüd siis on stabiilselt pilvine olnud. Seega väga randa ei olegi jaanuari kuu sees jõudnud. Küll aga suutsime üks päev linnas käies täpselt tormi kätte jääda. Vihma sabistas ikka korralikult ning koju jõudes olime täiesti läbimärjad. Aga tegelikult oli meie meelest isegi päris vahva ja tore kogemus suure vihma ja äikesega üle silla kodupoole plätserdada. :)

Ühe huvitava ettevõtmise tegime oma rutiinse-elu vahepeal ikka. Nimelt kasutasime ära enda teemaparkide priipääset ja käisime Gold Coastil Sea Worldis kalu ja muid mereelukaid vaatamas. Ütlesime tere nii pingviinidele, jääkarudele kui ka haipoistele ning saime oma käega katsuda raisid ja meretähti. Peale selle nägime delfiinide ja jetski-showd ning käisime Ameerika raudteel sõitmas. Kuna oli pühapäev, siis park oli päris silmini täis lastega peresid ning et atraktsioonidel üks 1-minutiline sõit teha, tuli oodata vähemalt tunnike. Seega ühe sõidu me tegime ning rohkem me enam järjekorras ootama ei hakanud. Kokkuvõttes oli mõnus vaheldusrikas päev. :)

 

 

Praeguseks kõik. Loodetavasti järgmine kord saab veidi huvitavam postitus koos rohkemate tegemistega . :)

Kalli-kalli!

- Kätu ja Ats