Christmas special

Kallid tuttavad, sõbrad, pere!

Pühade ja vabade päevade puhul mõtlesin kasutada ära võimalust ja kirjutada uue jõulud-eri postituse. Nagu ma aru saan, siis Eestimail teil jäi see aasta ka siiski lumest puudust ning jõulumeeleolu polnud võib-olla päris see, mis eelnevatel aastatel. Ainult mõningased plusskraadid, päike ja palmid juurde ning tunne, nagu meil. Vähemalt kokkuhoidev pere oli see, mis lisab jõuluajale väärtust, see on peamine!

Meie jõululaupäev oli siis järgnev. Esiteks enne suuremat jõulutralli olime me Atsiga 24. detsembri öösel tööl kuni 11-ni hommikul. Pärast seda seadis Ats ennast  jooksujalu jõusaali poole (jah, ta nüüd leidis endale sobiva jõusaali, kust ta ei taha puududa päevagi! :) ) ja mina otsustasin nii kaua rannas päikese käes aega veeta. Muidugi oli just jõululaupäeval väljas +33 kraadi ja rohkem, nii et päikese käes olemine oli võimatu. Selle tunni aja jooksul, mis ma rannas veetsin, käisin ma vähemalt 4-5 korda vees ennast kastmas, et üldse jõuaks edasi olla. See kuumus oli lihtsalt meeletu! Meenutus siinkohal ka Hispaania elust, kui rannas käimine kuumematel päevadel nii oligi. 

Väliste tegemiste järgselt tegime paaritunnise uinaku, et ikka õhtuni vastu pidada. Kui uinak tehtud sai, oli õhtuni veel aega ja mõtlesime, et läheks õige randa ujuma .... päkapikumütsid peas! :D Nii me siis ka tegime. Et asi meeldejäävaks teha, võtsime ka kaamera kaasa ja tegime nii mõnegi vahva pildi meie "Austraalia jõuludest". Muhe oli asja juures ka see, et nii mõnedki inimesed tulid juurde ja küsisid, kas võivad meist pilti teha, et nende sõnul jäädvustada siis Austraalia jõulusid. Vot siis.. Estraalia pikapäkad.

Pärast rannas käiku hakkas söögitegemine pihta. Sööki ei tundunudki alguses kohe üldse nii palju, kui tegelikkuses oli. Teisisõnu kõik teisesed söögid, nagu singirullid, täidetud munad, salat jm jäi meil kõik pea puutumata, kuna praest saime juba korraliku kõhutäie. Vähemalt polnud toidu tegemise muret teistel järgnevatel päevadel. :) Jõuluõhtu läks edasi kiirelt. Kõhud täis oli juba tunne, et kisub ka uni silma ning meie plaanist vaadata Eestist saadetud Eesti filmi ei tulnud väga midagi välja. Saime veel veidike Skype teel minu perega rääkida ning jõulusoovid edastatud. Ülitore oli kõiki korrakski näha ja kuulda! :) Mis see aasta ka erinevuseks tavapärastest jõuludest oli, oli see, et kui tavaliselt istume sooja kamina ees soojas, siis seekord olime hoopiski konditsioneeriga toas palavuse eest peidus. :D

Jõulupühadega seoses olid meil ka 25 ja 26 vabad. 25. detsember oli siis kõigil töötajatel vaba päev ning 26.-dal, mil Austraalias on punane püha ja topelttasu, siis töötasid vaid tehase omad töölised. 26. detsember on ühtlasi üle Austraalia Boxing Day ehk siis kõigis poodides on meeletud allahindlused alates 25%-st kuni 70-80%-ni. Uudistes kajastatu järgi avati mõned poed juba kella 5-st hommikul ning kõige varasemad olid poe ukse taha ootama tulnud juba alates eelmisest õhtust kella 18-st. Prognoositi, et Ausraalias kokku võis Boxing Day-l kogumüük küündida lausa kuni 15,5 miljardi dollarini. Ehk siis võite ette kujutada millised rahvamassid igal pool olid. Hullumeelne. Kuna asume lähimatest poodidest vaid ligi 10 minuti kaugusel, siis otsustasime ise ka minna veidike poodlema. Läksime kohe hommikul 9-st ning sel ajal veel õnneks kesklinna nii palju rahvast ei olnudki tulnud, nii et saime ka ringi vaadata. Samas paari tunniga läks juba linn päris täis ning väga kauem me ka edasi ei olnudki.

Uue postituse toome teieni, et siis arvatavasti mitte varem kui aastal 2014! Selle suurepärase Austraalia elu juures igatseme teid me kallid pere ja sõbrad!

Meeleolukat aastavahetust ning kõikide salajaste soovide täitumist uuel aastal!

- Kätu ja Ats

Good life - sun, beach, waterpark

Tere kallid blogihuvilised!

Meie Austraalias olemisest on möödunud juba 2 kuud! Uskumatu!!! Aeg liigub siin nagu linnutiivul. Nii kiiresti, et viimasest postitusest on möödas juba 3 nädalat jälle. Pidevalt uued toimetused juba ees. Aga mis siis ikka, kõige peamine on, et  ühenduses püsime eks :) Nii, ja mis me siis eelneva kolme nädala jooksul oleme korda saatnud? Kokkuvõtlikult on peamisteks märksõnadeks rand, päike ja puhkus!! Mida veel tahta? :) Kõik tuleneb siis tegelikult sellest, et tööl on vahepeal päris vaikne olnud ja seetõttu oleme maksimum 2-3 päeva nädalas tööl käinud. See on küll vähe, aga peamised kulutused katab ära ja raha jääb ülegi! Meile iseenesest sobib, saabki veidi hinge tõmmata ja siinset elu nautida! Ikkagi suvi on ju meil siin praegu!

Põhiliste tegemiste hulka on siis kuulunud rannas käimine ja päikese käes mõnulemine, nagu eelnevalt mainitud sai. Peamiselt oleme käinud küll meie kodurannas Southbankis, kus on nii päeval kui ka õhtul hea supelda, kuid oleme jõudnud ka mujale. Näiteks üks pühapäev sõitsime Agele ja Karlile Gold Coastile külla ja käisime kõik koos Coolangatta rannas, mis on ühtedest rannapiirkondadest seal kandis. Pole mõtet vist mainidagi, kuivõrd ilus ja puhas rand ka seal järjekordselt oli - kogu Gold Coasti ümbrus on! Teistega võrreldes oli rannajoon kivisem ja omapärasem. Eriti vahva oli veest väljaulatuv nelinurkne kivimüür, nagu looduslik bassein keset kivirägastikku. Samuti olid kihvtid suured lained, mis vastu kive laksusid ja meid pritsisid. Esialgu tegime kerge jalutuskäigu ja seejärel sulpsasime natukene rahulikumas kohas ka vette :) Väga pikalt jällegi rannas ei olnud, kuna kõigil läksid kõhud tühjaks. Kuna mina (Kätu) ei olnud varem KFC-s (Kentucky Fried Chicken) kana söömas käinud, otsustasime Atsiga sealt endale midagi head võtta ning Triin ja Edgar võtsid kõrval olevast restost pastat. Ütleme nii, et ootused olid KFC osas kõrgemad, kui need reaalsuses osutusid olema. Kana oli täiesti maitsetu ja mõttetu. Vähemalt sai ära proovitud ja teama, et teist korda me sinna enam ei läheks.

 

 

 

 

Lisaks meie rannas elutsemisele oleme pikemat aega plaaninud teemaparkide pääsmed osta, millega saab piiramatult kuni juunini ehk hooaja lõpuni vee- (Wet'n'Wild) ja lõbustuspargis (Movie World) ning meremaailmas (Sea World) käia. Plaanide kohaselt pidime külastame neid kohti esimest korda enne, kui siinsetel koolilastel vaheaeg hakkab ehk siis enne detsembri algust. Juhtus aga nii, et meie plaan lükkus ikkagi nii palju edasi, et jäi ikka koolivaheaja peale, mil kõik kohad on ülimalt ülerahvastatud. Sõltumata sellest, et mõtlesime minna esmaspäeva hommikul kohe avamise ajaks veeparki, oli juba suur järjekod enne kella 10-t väravate taga. Väikese eelisena ostsime endale online-s juba voucherid ära, millega tuleb veidike soodsam ja läheb ka kohapeal kiiremini. Voucherid printisime välja ja kassas vormistati meile piletid, kus on meie fotod kohapeal tehtud webcameraga. Need pildid muidugi ei kukkunud just kõige õnnestunumalt välja. Ats esiteks tudus üldse pildi tegemise ajal nagu mõmmi ja mina oma laia naeratusega suutsin ka kaamerale errori tekitada. :D Vähemalt nalja sai! 

Mis meie jaoks huvitavaks veepargi eripäraks oli, on see, et siin ei ole riietumis- ja pesemisruume, mis Euroopas on tavapärane, juba hügieeni mõtteski! Ehk siis soovituslik on panna juba ujumisriided selga, kuna muidu pead vahetama neid tualettruumis. Riietumiskappidega on ka selline lugu, et neid saab kohapeal rentida 10 dollari eest ehk siis jällegi mingisugune lisatasu juures. Ega ilma selleta ka ei saaks, kuna eks ikka riided, rätikud ja muud asjad on ju kaasas. Naljaka tähelepanekuna peab ära mainima ka, et austraallased käivad veepargis mitte ujumisriietega atraktsioonide peal, vaid väga paljudel on riided peal - nii püksid kui ka särgid. Loogilisele järeldusele jõudes pakun, et see on enamuselt päikese eest kaitseks, kuna siin paljud kardavad nahavähki saada ja päikesekreem on ka peal kaitsefaktoriga 40 ja rohkem. Muidugi ei ole see paha, kõik enda kaitseks ainult. Lihtsalt võõras. Eks isegi sai ennast veidi ära kõrvetatud oma üksnes spf 8 päikesekreemiga, kuid peamiselt sai liiga siiski peanahk, mis päris punane oli pärast tervet päeva veepargis.

Jõudes siis põhiasjani, siis veepargi kogemus oli lõppkokkuvõttes ülivinge! Käisime igasugu kiiretest ja vähem kiirematest torudest tuubide, vaipade ja igasugu muude viguritega allalaskmas, Ameerika lainetes ulpimas ja mullivannis sulistamas. Tahtsime muidugi ka kogu seda kogemust Edgari ja Triinu GoPro kaameraga jäädvustada tänu nende pähe käiva erivarustusele (see näeb tegelikult väga naljakalt imelik välja :D), aga juba esimese liumäe juures keelati see ära. Ei tea, kas siis ohutuse tagamiseks või on see siis üldreegel, et filmimine on keelatud atraktsioonidel. Ühe toreda video siiski sain, kui teised kolmekesi ühest hullemast torust alla lasid, millest mina loobusin. Eks järgmine kord proovin ka ära! Üheks lemmikatraktsiooniks kujunes meil kõigil tornaado, kus me neljakesi tuubiga tiirlesime. See oli nii hirmutekitavalt lahe!! Veepargis oldud ajal kiskus ilm poole päeva peale ära tormiseks tänu millele jäi silmapilkselt rahvamassi vähemaks ning ka järjekorrad atraktsioonidele vähenesid märgatavalt. See oli meie jaoks nö hea märk, kuna saime ka lemmikatorus mitu tiiru järjest lasta. Pikka pidu muidugi pärast ilmamuutust enam ei olnud. Kui olime juba külmast võetud ja tundsime ennast hästi soojas mullivannis, siis tuli vetelpäästja, kes teatas, et park suletakse poole tunni pärast, kuna on antud tormihoiatus. Nii me siis seadsime ka sammud riietumiskappide juurde ning sealt edasi juba kodupoole. Võib veel kord öelda, et oli jälle üks tore päev siin Austraaliamaal! Edasi juba teeme plaani lõbustuspargi külastuseks, kus ootab meid kuulus Batman!

Siin veedetud kahe kuu jooksul jõudsime ka nüüd möödunud reedel lõpuks ühe klubikülastuse ära teha. Mõte tekkis siis täpsemalt töökaaslasest Nick'ist lähtuvalt, kes sõidab pärast jõule Saksamaale õppima. Juba korterisse kolimisest saadik tegelikult oleme mõelnud teda nö soolaleivale kutsuda, et siis ka ühtlasi midagi huvitavat ette võtta. Eks nüüd siis leidsime selleks ka mõjuvama põhjuse. Kuna Nick-il oli reedel ka viimane tööpäev, siis juba selle tähistamise mõttes panime plaani paika, et esiteks istume meie juures, teeme mõned dringid ja siis lähme kaeme ööelu ka. Nii ka siis olema sai. Esialgu istusime ja jutustasime mõnusasti meie pool ning südaöö paiku liikusime linna. Meie juures olles liitus meiega veidikeseks ka teinegi töökaaslane Felix, kes meie lähedal elab.

vasakult Felix, Nick, Ats, mina, Edgar ja Triin

Kuna paljud inimesed istuvad enne klubidesse minekut Southbanki kandis baarides ja restodes, siis takso võtmine meie kodu juurest oli suhteliselt võimatu. Otsustasime seega rohkem linna poole kõndida, et siis sealt uurida, kui tihe seis on. Muidugi ka seal ei olnud väga rahulikum. Paljudel teistelgi oli plaan Valley'sse ehk siis Brisbane põhilise peopiirkonda sõita. Lõpuks leidsime, et lähme hoopis kesklinnas mingisse kluppi, mis peale selle on ka tasuta sissepääsuga (Valley's pidavat klubide sissepääs olema ca 15-20 dollarit) ja kuna meid oli kokku 5, ei pidanud muretsema maxitakso saamise pärast. Klubi oli üsna enam-vähem. Ei ütleks, et küll midagi erilist, aga vähemalt sai siis ka seda poolt nähtud ja tantsitud ning nii mõnigi tequila shot võetud... Oijah! Saime kinnitust, et see on ikka salakaval jook, jah-jah! Tunne järgmine päev ei olnud just hiilgav! :D

Nii palju siis praegustest tegemistest. Täna kui jõulueelse päeva kohta on tunne ... täpselt nii, et mitte midagi ütlev. Küsimus on peas - kus on selle aasta jõulud? Ilma lume ja pereta ei ole seda jõulutunnet kohe üldse! Vaatamata isegi sellele, et siin reaalselt on terve detsembrikuu mõned raadiokanalid VAID jõululaule mänginud (mitte nagu Eestis soovilauluna kord heal juhul päevas). Ei teadnudki, et tuntud jõululaulude kohta nii palju remixe on tehtud. Jõulutunnet oleme üritanud äratada ka mõne jõulukaunistuse ja -tulede abil, aga ei. See ei ole ju ikka see! See muidugi ei tähenda, et me jõule ei tähistaks. Oleme juba tublisti varustatud kõige hea ja paremaga ning valmistunud homseks suuremaks söömiseks. Sealiha, ahjukartul, hapukapsas, täidetud munad ja singirullid ja palju muud veel... ! Ütleme nii, et läheb kokkamiseks! Meie koostatud toidunimekirjast kadus kiirelt rida "midagi magusat", kui täna meie uksele saabus suur kastike Eestimaalt. Oma kallitele pereliikmetele, emale, kasuisale, õele, vanaema ja vanaisale suur aitäh selle imepärase kastitäie maiustuste eest ja kaunite soovide eest! Super ajastus! Nüüd meil jagub magusat kohe pikemaks ajaks, ka mustematekski päevadeks. :D Väikeõele eriline tänu väga armsate piltide eest! Sobib naksti minu rahakoti vahele :)

Ilusa lõpetusena soovime kõigile meie kallitele ja armsatele kauneid jõulupühi! Loodame ikka jõuluimele, et teile sinna kaugele homseks valge lumekate ka maha tuleks! 

Soojad jõulukallid! :)


- Kätu ja Ats (kes siiani valmistub blogi kirjutamiseks)

Moving in - yay!

Aega läks, aga asja sai - toome teieni uue postituse korterist ja meie elu-olust. Nüüdseks oleme oma uude kodusse sisse kolinud (seda siis juba tegelikult kaks nädalat tagasi). Üldise info poole pealt asub korter South Bankis Grey Street-il, kus on igasugu söögikohad otse kortermaja all, kino üle tee ja 2 minuti kaugusel rand. Melu jagub ühesõnaga. Korter on täielikult möbleeritud ning 2 magamistoa, 2 vannitoa, avatud köögi- ja elutoanurgaga. Põhimõtteliselt on kõik vajalik korteris olemas, meie üllatuseks isegi nõud ja söögiriistad, mis on ülimalt positiivne! Lisaks on meil armas rõduke, kust avaneb kaunis vaade South Banki pargile. Asume teisel korrusel, mis ongi just parajalt mõnus - saab hommiku- ja õhtusööki nautida ilma, et oleks liiga tuuline või külm. Võib öelda, et oleme kõik ikka üliõnnelikud, et selle korteri saime. Nii kodune ja hubane, et ei tikugi üldse kuskile välja minema. Kirjeldused kirjeldusteks, pildid annavad palju parema ülevaate sellest kõigest.

Meie magamistuba

"Hallway to the bedroom"

Köök

Rõdu

"Master" vannituba

Elutuba

Kui korteriga seonduvast rääkida, siis lisaks korteri üürimisele tuli meil ühendust võtta elektrifirmaga (gaas, soe vesi - tuleb tasuda iga kvartali järel) ja interneti pakkujaga. Kommunaalide osas läks asi kiirelt ning kohe sissekolimispäeval sai avaldus sisseantud. Internetiga ei ole aga nii edukalt läinud. Nii palju, kui Edgar ja Triin on seda uurimas käinud, siis küll ühest kohast öeldi, et ei ole võimalik antud piirkonda arvesse võttes kiiret internetiühendust saada või oli probleem selles, et leping on vähemalt üheks või kaheks aastaks ning kellelgi meist ei ole lepingu tegemiseks nõutud Austraalia juhilube. Teisisõnu ei ole me veel püsivat internetiühendust korterisse saanud ning oleme kasutanud telefoni internetti. Sellest tulenevalt on ka meie blogipidamine kergelt unarusse jäänud, kuna internet on aeglane ja piiratud.

Sissekolimispäevaks oli meil esmaspäev, 18. november, mil meil oli office manageri Geraldine'ga kokku lepitud korteri jaoks vajalike paberite allkirjastamine. Kõik sujus kenasti ja keskpäevaks olimegi saanud meie uude pessa sisse kolida. Meie Atsiga olime just esmaspäeva öösel ka tööl olnud ja muidugi väsimus võis olla, kuid kõige selle ärevuse juures ei suutnud me küll korralikult päevauinakut teha. Õhtuks ostsime endale lasanjematerjali ja tegime endale mõnusa õhtusöögi koos Eestist kaasa võetud Old Monk rummiga. Edasist õhtupoolikut nautisime hea filmi saatel koduselt. Meie jaoks äärmiselt üllatuslikuks momendiks oli õhtune koputus meie korteri uksele. Ja edasi toimus kõik, nagu filmis. Meie kõrvalnaaber nimega Mohhammad oli kuulnud, et uued inimesed kolivad sisse ja tõi meile külakostiks taldriku täie maiuseid. See oli, nagu üliiarmas ja uskumatu üheskoos. Me olime küll kõik täiesti sõnatud ja veel tükk aega hiljem mõtlesime, et mis asi see nüüd oli, kas uni. Nii, kui olime oma vaimustusest üle saanud, siis oli kõigil paras väsimus juba peal ja filmi lõppedes vajusime unne ära.

Esimene õhtusöök uues kodus

Kingitus naabritelt

Seoses sissekolimisega võtsime endale ka paar vaba päeva töölt, et olemist nautida. Ei olnudki tahtmist mujal olla, kui kodu seinte vahel. Seetõttu ka järgnevad tööpäevad, mis vabadele päevadele järgnesid, olid sellevõrra masendavad. Tunne oli küll selline, nagu oleks käinud kuskil hotellis puhkamas ja nüüd see saigi läbi. Õnneks see nii aga ei ole ja tööpäevad möödusid ka tempokalt. Möödunud nädal käisimegi tööl vaid 3 päeva, kuna üldiselt töövahetuste eest vastutav Liam on töölähetusel ja tema tööd teeb hetkel Ruth, kes jällegi väga ei tea, kes milline töötaja on. Seetõttu nii, kui olime käinud kaks päeva tööl ära pärast vabasid päevi, siis laupäevaks ta meid tööle ei pannud ja leidsime, et võtame siis juba pühapäeva ka vabaks. Laupäeva päeval käisime veidikene ostukeskuses šoppamas ja lubasime endale natukene head ja paremat. Tegime endale Atsiga ka varase jõulukingi ning ostsime fotokaamera (valge Samsung NX 300). Oleme ostuga väga rahul - fotokas on üli-ilus ja pildikvaliteet on ka väga hea! Isegi Ats on sellest nii vaimustuses, et esimeste päevadega tegime üle 200 pildi, woilaa!

Lisaks korterivaimustusele oleme käinud oma vabadel päevadel rannas peežitamas, kinos ja ümbrust uurinud. Erilise tähelepanekuna tuleb ära mainida öise Southbanki, mis on vägagi ilus, eriti rannaümbruses (Streets beach).

Streets beach

Üleüldiselt on siin õhtuti väga elav ning kõik söögi- ja istumiskohad ülerahvastatud. Sellegipoolest lõime ennast ka ühel õhtul üles, otsisime veidi vähem rahvastatud baari ja võtsime paar kosutavat kokteili. Seekord käisime lausa 6-si ehk meiega koos olid ka ühed teised eestlased Age ja Karl, kes on meil mõned päevad ööseks olnud, kuniks saavad ka enda uude korterisse sisse kolida. Peale selle võtsime vabadel päevadel kavva ka meil üle tee asuvat kino külastada ning "Hunger games 2" käia vaatamas. Piletihind osutus meie jaoks üllatavalt odavaks (8 dollarit 1tk). Samas jällegi tuli meil terve filmi aja külmetada ja kägaras istuda, kuna konditsioneer oli nii põhjas ja tunne oli, nagu istuksime kuskil jääkambris. Prrrrr.. Ja muideks, see külmaefekt tekib siin väga mitmeski riide- ja toidupoes, kus konditsioneer üürgab täiel võimsusel. Ehk siis, kui väljas on ligi 30-40 kraadi, siis poes käimiseks tuleks küll pikad soojad riided selga panna.

Peab ära mainima, et söögikohtadest rääkides ei ole me siin küll veel paljudes käinud, kuid leidsime meie senise lemmiku - Nando's. Seal on ülimaitsvad pitad! Soovitame!

Pita

Nando's

Jutu lõpuks veel mõned klõpsud meie uue kaameraga ...

 

 

Nii palju siis seniks. Järgmise korrani!

Päikest!


- Teie Kätu ja Ats

Times flies

Pärast eelmist postitust on meil vahepeal jällegi päevad päris tegusalt möödunud. Eks see alguse asi ka ole - tuleb kõige uuega omaks saada ning muidugi uudishimu ja tahtmine kõike teha on ka suur! Sealhulgas tundub, et olen eelmise postituse kirjutamisest saanud väikese blogipidamise pisiku ehk seekord annan ka mina ehk Kätu edasi meie muljeid ja emotsioone selle nädala tegemistest.

Töötegemine on juba vägagi rutiinseks muutunud, nii et vabade päevade ootus kiskus eelneva nädalalõpu poole juba hinge ning plaanis oligi paar päeva ka puhata. Ja nii nagu sisimas juba tunne oli, saatis Liam agentuurist meile sõnumi, et pühapäeval, mil algselt plaanisime neljakesi tööle minna, oli vaja vaid kahte meist. Otsustasime siis üldse kõik pühapäeva ja esmaspäeva vabaks võtta, et midagi koos ette võtta. Mõeldud - tehtud. Juba tööpäeva järgselt tuli mõte õhtul linna minna, mis võib öelda, et oli väga hea mõte! See, milline on Brisbane linn õhtul ja päeval on ikka ülim. Päeval on mõnus päikseline ja täis pulbitsevat töörahvast, kuid õhtul on jällegi omamoodi kaunis, elav! Kui olla õhtusel ajal veel õiges kohas ka, nagu Kangaroo Point, kust avaneb ideaalne vaade linnale, siis võtab ikka sõnatuks küll! Killukest sellest saame edasi anda piltide teel, kuid see, mida oma silmaga näha, on, nagu ka teada, midagi kordi imelisemat!

 

Pühapäeval, 10.11 lähtusime heast ilmast ning suundusime Brisbane-st ca 100 km põhja poole Sunshine Coastile. Kuna Ats ei olnud ka seal viimase Austraalias veedetud aja jooksul käinud, siis otsustasimegi seekord sinna uudistama minna, mitte Gold Coastile. Peatusime täpsemini Caloundras, kus asub rand nimega Kings beach. Peab jälle tõdema, et seegi rand oli super! Võrreldes Gold Coastiga ei olnud päris sellist lainetust, et bodyboardidega surfata, kuid see tulenes kindlasti juba ka muudest asjaoludest. Rannailma kohta oli ka tibakene tuuline ning päikese võtmisest midagi suurt asja välja ei tulnud, kuna nii, kui tuul tuli, paiskas liiv näkku. Sellele vaatamata oli väga mõnus! Rannas muidugi jällegi üle 1,5 - 2 h tunni ei olnud. Eks rannasolek ajaliselt siin kipubki nii olema, kuna päike ja kuumus teevad oma töö. Pärast rannas olesklemist võtsime ühest take-away toidukohast endale fish n chips-id, mis on siin üsna populaarne kiirtoit kala ja friikartulitega. Oli maitsev! :)

 

 

 

 

 

 

 

 

Vabade päevade järel oleme käinud kõik ööd jällegi tööl, mistõttu on ka aeg tohutult kiiresti läinud ja ei taha kohe uskuda, et juba kuu aega järgmise nädala keskel täis saab. Uskumatu lihtsalt! Tööst rääkides võib ära mainida, et töökaaslasteks on erinevatest rahvustest inimesed, põhiliselt Indiast, Taiwanist, Hiinast ja Uus-Meremaalt. On isegi üks vene päritoluga austraallane ja see nädal tuli üks eestlane ka lisaks. Austraalia rahvusest inimesi ühesõnaga väga tehases lihttöölistena ei olegi, kui siis ainult juhtival positisioonil. Selline erirahvustega koostöötamine on muidugi omaette katsumus, kuna kõigil on oma töötempo ja arusaam asjast (kui seda viimast üldse ongi). Pluss, kes kui palju ja kui hästi inglise keelt ka räägib. Teisisõnu on kordi, kus kõik kuskil siblivad, aga kas aru ka saadakse, mis tehakse, see on küsimus. Vähemalt senini oleme rahumeeleselt hakkama saanud ja võib öelda, et oleme alguse kohta väga tublid olnud! Seda näitab ka juba see, et oleme tihedalt tööle saanud. Sellegipoolest loodame praeguse töö kõrvalt ka peagi uued töökohad saada, mis oleksid meelepärasemad ja et saaks ka keelelise kohapealt rohkem praktikat.

Niinii, postituse lõpuks on meil üks tore uudis ka... Nimelt saime lõppude lõpuks endale uue elamispinna, jeee!! Aega läks, aga asja sai! Me ei peagi enam ühes toas üksteise otsas elama. Kerge ülevaate andmiseks võime öelda, et korter on hea asukohaga (South Bank), väga ilus ja hubane! Korteri üür ei pruugi olla just küll kõige väiksemate killast, kuid nelja peale ei ole hullu ja leiame, et majandame ära. Peaasi, et saame lõpuks oma pesa!

Nii palju veel eelmise postituse lisaks ja veidikene harivama teema poole pealt mainiks ära, et korteri üürimine on siin juba ka sellevõrra keerulisem, et Austraalias on kasutusel nö 100 punkti süsteem. See tähendab, et kui tahad korterit üürida või näiteks ka autot osta, siis peab sul olema esitatud teatud hulgal identifitseerivaid dokumente, nagu näiteks pass, juhiload, sünnitunnistus, mõni teine isikut tõendav dokument, nagu Eestis on ID-kaart. Lisaks, on muidugi ka viimased 2-4 palgalipikut (payslips - iga nädala lõppedes saadab agentuur meile palgalipiku, kus on näha meie töötunnid ja -tasu), pangakaart, viimased üüri- ja kommunaalmaksed, auto olemasolul reg. nr jne jne. Muidugi erinevatel kinnisvarabüroodel on need avaldused natukene erineva punktisüsteemiga ning mõnel juhul saab juba puhtalt isikudokumentide alusel oma 80-90 punkti kätte. Teisel korral võib jällegi olla raskusi punktide kokkusaamisega, eriti meil Atsiga, kuna oleme vaid pea kuu aega siin olnud ning pole piisavalt tõenduslikke materjale, mida nõutakse. Ja lõppude lõpuks, kui isegi punktid olemas, siis otsutab alles omanik, kas annab oma nõusoleku või mitte. Ühesõnaga on see paras paberimajandus.

Seekord siis peale kuu aega otsimist laskus õnn lõpuks ka meie õuele. Muidugi siinkohal vedas ka maakleriga, kes oli siiralt sõbralik ja abivalmis. Oleme enam, kui tänulikud, tõesti! Nii, kui olime korterit käinud vaatamas, siis maakler juba helistas järgmine päev, kas oleme ikka huvitatud ja kas saadame avaldused ära. Nii ka siis otsustasime teha, kuna korter tundus väga hea ja lähtusime sellest, et proovida tasub alati. Ühesõnaga ma ei ole kindel, kas meil kõigil üldsegi nõutud 100 punkti täis tuli, aga kõik meiepoolsed dokumendid said seegi kord esitatud ja nendega probleemi ei olnud. Maakleriga pidasime pidevat kirjavahetust. Nendepoolt uuriti veel lisaks meie töö ja elamise kohta meie agendilt ja majaomanikult ning lisaks ka meie viisade kohta. Viisade pärast oli meil ikka mure küll, kuna korteri plaanime võtta 6 kuuks, kuid Triinul ja Edgaril lõppeb teise aasta viisa juba veebruaris ning hetkel veel Student viisat pole taoteltud. Ehk siis asi paistab lahtine ja riskantne. Rääkisime asja täpselt nii ja põhjendatult ära, et tundus, et kas saab aru või siiski lükkab avaldused tagasi. Meie õnneks juhtus siis nii, et saabus kiri koos positiivse sõnumiga! 

Meie oleme igastahes õnnelikud ja ootame juba esmaspäeva, et saaks sisse kolida! Pilte ja kõike muud korteri kohta täpsustavat annamegi edasi alles järgmise postitusega, kui oleme juba ennast mugavalt sisse seadnud! Nii kauaks, pidage vastu ja talitsege oma uudishimu, eks! :D


Tervitame oma armsaid pereliikmeid ja sõpru!

Olge paid!


- Kätu ja Ats

Esimesed nädalad Kängurumaal

Heihei, kallid kaasmaalased!

On möödunud esimesed paar nädal sellest, kui jõudsime Atsiga Austraaliamaale. Kes pole meist veel vahepeal midagi kuulnud anname teada, et oleme täiesti elus, terved ja õnnelikud ning üritame Austraalia eluga kohaneda :) Selleks, et teid ikka edaspidi ka meie eluga siin kaugel maal kursis hoida, otsustasime aegajalt vaheldumisi blogi pidada nii palju, kui aega ja mahti jääb. Kui alustada päris algusest ja hakata rääkima põhjustest, miks just siia otsustasime tulla, võibki niisama lihtsalt ja lühidalt öelda, et soovisime mõlemad saada vaheldust ja seiklust igapäevaelule, nagu paljud meie-ealised ikka. Kuna hetkel olulisi kohustusi ega midagi pole, mis kinni hoiaks, leidsime, et see on õige aeg millegi uue avastamiseks. Ettevalmistused selles osas läksid ka üsna kenasti - saime viisad pea üheaegselt kätte, sõltumata, et Ats taotles teise aasta oma, ning oktoobri keskpaigaks lennupiletid ostetud. Ei jäänudki siis muud üle, kui minekuks valmistuda! :)

Meie lennukuupäevaks oli 20. oktoober ning lennumarsruudiks Tallinn-Helsingi-Singapur-Brisbane. Kõik lennud läksid õnneks õigeaegselt ning kohalejõudmine möödus ilma probleemideta. Kohale jõudsime Austraalia aja järgi 22. oktoobril kella 5 paiku hommikul, kui päike oli just tõusnud ja väljas juba mõnusalt soe :) Lennujaama tulid meile järgi mu õde Triin ja õemees Edgar, kes ise on Austraalias olnud juba pea 2 aastat. Nende juures oleme ka seni siin oldud aja jooksul ööbinud ning ka tööle saanud., mille üle me oleme super tänulikud! Meie hetkeasukohaks on siis Lõuna-Brisbane Runcorn-i linnaosa, kus Triin ja Edgar üürivad tuba ühelt maja omanikult.

Esimene päev oli üsna kiire ja asjalik. Kuna ööpäev und oli praktiliselt vahele jäänud ning ajavahe mõjutas omakorda, tegime kohale jõudes paaritunnise uinaku ning siis läksime juba linna esmaste vajalike asjaajamistega tegelema. Tegime ära pangakontod, kohaliku telefoni numbri (kes soovib võib meile alati helistada nr-il: +61 474160971 :) ) ning mulle TFN-i ehk maksutagastusnumbri. Kõik läks edukalt ning olen seniks saanud kätte ka neist viimase, mis saadetakse kohalikule aadressile 28 tööpäeva jooksul. Kohe esimesel päeval käisime vaatamas ka paari korterit, mida nelja peale üürida. Korteri üürimine on eriti hädavajalik, kuna hetkel jagame neljakesi ühte tuba, kus meil on vaba liikumisruumi nii meeter korda meeter.

Teisel päeval otsustasime minna ilusat rannailma nautima. Läksime Southbanki randa, mis asub Brisbane kesklinnas ja mis on linnas asuva tehisranna kohta tõesti väga-väga ilus ja korrashoitud. Kuna päike on siin palju tugevam kui Eestis ning paistis lagi pähe, suutsime rannas olla ligi 1,5 h, kui nägu juba punakaks kiskus ja otsustasime rannast lahkuda. Muidugi päevituse kohta öeldakse ka siin nii, et mis kergelt tulnud, see kergelt läinud ehk päike hakkab küll kiirelt peale, kuid sama kiirelt tuleb see ka maha.

Järgnevaks päevaks oli meil ka juba Triinu ja Edgari kaudu kokkulepitud töövestlus agendiga. Saime läbi Agri Labour agentuuri, mis on tööjõurendifirma, Premier Fruits tehasesse tööle, mis tegeleb puu- ja köögiviljade edasimüügiga erinevatesse kohalikesse toidupoodidesse. Meie tööülesanneteks on põhiliselt paprikate, tomatite, kurkide, melonite jt köögiviljade sorteerimine ja pakendamine. Töö on casual, mis tähendab, et käime tööl vastavalt vajadusele. Iga tööpäeva lõppedes antakse tehasest teada, kui palju tööjõudu on vaja ning agent saadab valikuliselt sõnumi neile, kes tööle peavad minema. Muidugi on see kokkuleppeline ja sõltub suuresti ka sellest, kui heast küljest töötaja ennast ülemustele on näidanud. Kui olla tubli ja kiire töötaja ning tööd on palju, siis saab ikka 5 tööpäeva nädalas tööle ning pole probleemi. Samuti, saab esitada ka omad eelistused vabade päevade osas, olenevalt vaid, kas see on ka võimalik. Kui on kiired päevad, siis võib juhtuda, et on vajalik siiski tööle minna.

Nii, kui olime agentuuris pabereid allkirjastamas käinud, saime ka juba sõnumi, et kas saame samal päeval kella 22-ks õhtul tööle minna. Tegemist on seega valdavalt öisete vahetustega, mis algavad kuskil 1-3 öösel ja kestavad 7-12 tundi olenevalt jällegi tellimustest. Esimene päev kujunes päris kiireks ja pikaks. Tellimused olid suured ning töötempo ka vastav. Kokku tuli 12 h tööpäev, mis oli küll väsitav, kuid töötasu on jällegi päris hea. Nädalavahetuse saime Atsiga koos puhata, kuna kohe alguses agentuur meid selleks ajaks tööle ei pannud, kuna töötasu on kõrgem kui nädalasees ning meid ei saanud lugeda esimese päevaga kohe pädevateks töötajateks. Sellegipoolest oleme tänu Triinule ja Edgarile, kes on olnud väga tublid ja head töötajad, tihedalt tööl käia. Nüüdseks oleme juba peaaegu kaks nädalat järjest tööl olnud, mistõttu ei olegi olnud aega blogi kirjutamisega tegeleda. Loodame ka edaspidi pärast Triinu ja Edgari tehasest lahkumist, mis juhtub juba järgmise nädala lõpus, pea sama tihedalt tööle saada. Esmapilgul võib tunduda, et  tegemist ei pruugi olla just kõige meeldivama tööga, kuna see nõuab palju füüsilist pingutust (lisaks sorteerimistööle ka 10-15 kiloseid kastide tõstmine) ja tuleb käia öösiti tööl, mis ajab päeva- ja kellaajataju täiesti paigast, kuid töögraafik on paindlik, töötasu hea ning alustuseks on see vaid hea! Nii, kui oleme jalad alla saanud, saame hakata edasi uurima, mis võimalused oleks saada linna oma erialase töö peale.

Esimesed kaks-kolm nädalat on seega üsna väsitavad olnud, kuna töö järel üritame ikka kortereid ka vaatamas käia ning meie uneaeg hakkab juba päeval kell 16-18, et saaksime end töö jaoks välja magada. Alguses oli jube harjumatu päeval magama minna ning siin veel eriti, kui arvestada, et oleme ühes toas ning väljas on keskmine õhutemperatuur  ligi 30 kraadi ja ilmad lähevad aina kuumemaks!! Nüüd veel loodame korteri ka saada, mis muudaks elu siin palju mugavamaks. Senimaani on miskipärast korteri üürimine väga ebaõnnestunult välja kukkunud, kas siis oleme hiljaks jäänud või on korteris mingisugune puudus või on meile ära öeldud. Viimase puhul me ei tea isegi põhjust. Meie oletuste kohaselt võisid selleks olla näiteks see, et meid on 4 inimest või siis meie vanus, rahvus või et soovime korterit üürida vaid 6 kuuks, mitte pikemaks ajaks. Muidugi on meil ka omad nõudmised korteri asukoha, välimuse jne suhtes. Meie ideaalis võiks korter olla kesklinna kandis, et saaksime käia linnaelu nautimas - baarides, rannas jne - mis on kindlasti paljude teistegi eelistus. Nii et senini üritame ja loodame parimat! :)

Lisaks töörutiinile ja korteri jahile ei ole me unustanud ka muidugi siinset elu nautimast. See nädal käisime näiteks omal vabal päeval Gold Coastil Surfers Paradise-s, kus ma sain esimest korda elus ookeansis ujuda!! Käisime ka bodyboardiga (ehk surfilaua lihtsustatud variant) surfamas, mis oli ülivinge! Siinsed lained on ikka nii tugevad ja suured, et mitmeid kordi tõmbas laine vee alla. Ühesõnaga oli jällegi ülihea kogemus omaette. Pärast Surfers Paradise rannas mõnulemist käisime Vapianos söömas, mis on oma disaini ja kõige poolest täpselt sama nagu Tallinnaski. Isiklikult vaid leidsime, et Tallinnas paistis toidukvaliteet isegi veidi parem.

 

 

  

 

Nii, see on siis minupoolne ülevaade meie esimestest nädalatest Austraalias. Vaatamata pidevale töötamisele ja ettetulnud takistustele, oleme väga õnnelikud, vähemalt mina küll!! :) Ootusärevus on siiani kestev kõige edaspidise ees! Ma usun ja loodan, et see kogu kogemus kokku tuleb super! Nii, kui jälle aega saab, annan ka edaspidi teada meie tegemistest ja uutest edasistest kogemustest!

Olge tublid! Kalli-kalli.

- Kätu.