Meie aasta Siberis (loe: Austraalias): Estonians and life in Brisbane

Hei-Hei-Hei!

JAH, juba jälle on kuu aega möödas ja meist ei ole kippu ega kõppu! Ehk siis jälle on kõik nii kiirelt läinud ja aga jälle oleme pidevalt uute sündmuste keeristes (vähemalt mina ehk Kätu küll).

Parandame nüüd oma vea ja alustame siis tasapisi päris algusest ehk sealt, kus me viimati oma toimetustega pooleli jäime. Nimelt märtsi alguses, täpsemalt 6. märts jõudsid Austraaliasse lõpuks ka Krissu ja Raiko. Nii naljakas kui ka pole mõelda, enda arust me alles ise ju tulime ja nüüd juba jällegi ühed eestlased siin mandril juures! Kohe hommikul helistaski Krissu meile ja teatas, et nad õnnelikult kohal ning seiklevad kesklinna. Õnneks oli meil mõlemal Atsiga see päev vaba ja saime nendega Brisbane kesklinnas kokku. Meeletult tore oli neid näha - siiski omad eestlased ju! :) Nagu meiegi tulles, tegid nad esimese asjana endale pangakontod ära ning seejärel pakkusime neile meie juures pesemisvõimalust. Ikkagi pikk lennureis seljataga ja ees oli ootamas kohe ka 6-tunnine bussisõit Moree'sse (Brisbane'st 600 km), kus nad oma farmipäevi pidid tegema hakkama. Kuna Moree'sse sõidab buss vaid üks kord päevas, siis nii igaks juhuks mõtlesime interneti teel üle kontrollida, kas buss väljus ikka kell 15. Ja mis välja tuli hoopiski... see päev oli juba buss läinud ja üldsegi kell 10 päeval. Mis siis muud, kui pumpasime aga õhkmadratsi täis ja lasime uustulnukatel ennast veidi lõdvemalt tunda.

Käisime veel enne päris ööuinakut venerestoranis lõunatamas (pelmeenid ja kapsarullid!!) ja õhtu veetsime mõnusasti kaardimängu ja pisukese alkoholi, kes siis rummi, viski või õlu, seltsis.

Toredas meeleolus ja ööpimeduse saabudes, tekkis kellelgi targal muidugi mõte Southbanki basseini ujuma minna. Päris hea karastus oli tegelikult! Krissu oli ülivaimustuses kogu ümbritsevast, nagu meiegi, kui esimest korda basseini äärelt vaadet linnatuledele sai imetleda. See on siiani nii-nii ilus! Uskuge mind! Tahtsime tegelikult seda kõike ka jäädvustada, aga suures minekuhoos unustasime kaamera maha ja ei saanudki mitte kui ühtegi pilti sellest käigust. Krissu oli kohe eriti nördinud, kuna keegi ju ei usu muidu, et käisime! :D Pärast kerget suplust olid kõik juba päris väsinud ning heitsime tudile ära.

Järgmisel päeval olid kõik üsna varajaselt üleval. Ats läks tööle ja kõik me ülejäänud viis - mina, Krissu, Raiko, Triin ja Edgar - läksime venepoodi head ja paremat ostlema. Krissu sai ka siinpool maad vene keeles suheldud ning sai endale Eesti kilu ja tatart kaasa ostetud. Sealt edasi läksime Triinu ja Edgari poolt kiidetud Jaapani restorani sushit sööma. Sushi oli jaapanalaste endi poolt kohapeal tehtud ja maitses eriti hea! :)

Pärast lõunatamist lasin ennast Krissu ja Raikoga Kangaroo Pointis maha panna, et siis veel enne nende bussi peale minekut Brisbane'is midagi näidata ja teha. Jalutasime nii üleval mäenõlval kui ka all jõe ääres. Mõlemat pidi avanes väga kena vaade ja saime läbi uduvihma ja pilvede väikese jalutuskäigu kodupoole teha. Koju jõudes oli aeg muidugi juba sedamail, et sõidutasime Krissu ja Raiko bussijaama ja soovisime head teed! :)

Sealt edasi oleme ikka usinasti tööl käinud - mina öösel ja Ats päeval. Nõme, aga kannatab ära. Järgneva nädala reedel, 14. märts lubasime kolmekesi endale mingisugustki vaheldust ning läksime Wet'n'Wild-i päikese kätte peesitama ja lõõgastuma. Ats muidugi veidi nukker oli, et pidi ainukesena jällegi tööle minema ja ei saanud meiega koos olla, aga meie nautisime mõnuga, nii et Edgaril ja Triinul olid nahad punased. Peale päevitamise tiirutasime veidi rõngastega vee peal ning võtsin ka mina lõpuks julguse kokku ja lasin ühest kõige jubedamast torust alla selles veepargi. See oli tõesti hirmus, isegi tagantjärgi mõeldes. Vabalangemine, peaalaspidi keerd ja ainukene mõte, mis peas käis oli: kuna ma juba alla jõuan? Pildid räägivad enda eest :)