Just nimelt seepärast, et esimest korda elus oli minu talvine sünnipäev hoopis suvel! :)
Igal varasemal aastal on sünnipäeva märgiks olnud lumi ja käre
pakane, kuid sel aastal oli õues särav päike ja 30-kraadine kuumus.
Endal oli ka ikka imelik tunne. Ei tundunud just 20. veebruari moodi.
Juba
pikemat aega enne oma sünnipäeva pidasin plaani, mis siis ikka ette
võtta. Suuremat pidu küll ei olnud plaanis, aga kodus ka ei tahaks ju passida. Mõtteid oli mitmeid, kuid üks
oli kindel, ookeani ääres peab ka sel päeval käima. Ikkagi
esimest korda selle 23 aasta jooksul saab õhukeste riietega väljas
käia ja ehk ka ujuma minna! :) Lõpuks pärast kuu ajast sünnipäevani
jäädud päevade lugemist (väike terror minu elukaaslastele :D)
jõudis see minu päev kohale. Hommikul äratasid mind Triin ja Edgar
näpistustega üles, kuna muud moodi ma ei ärganud, ja õnnitlesid ja kallistasid mind. Nii armas! Ka sama unine Ats ärkas ja jooksis teise tuppa kingituse järgi. See oli ka nii nunnu! Õeke mehega kinkisid mulle trennikoti ja -pudeli ning tervise näksid - see tähendab tuleb rohkem tervislikke eluviise järgida vist! :D Atsilt sain Future Music Festivali piletid, kuhu plaanisime koos minna, jee :)
Pärast ärkamist panime täpsema plaani paika, kuhu sõita ja mida teha. Päikesepaiste ranniku valisime kohaks, kus piknikku ja grilli pidada ning sellest lähtuvalt uurisime veebist seal lähedal asuvaid looduslikke turisti-atraktsioone. Mõttes oli näiteks kuskile kose alla minna, kuid kuna enamus neist on Brisbane'ist päris kaugel ning mitme-mitme tunnist sõitu ka ei plaaninud ette võtta, siis see lõi piirid ette. Ühe looduspargi koos kosega sealt kandist leidsime - Kondalilla rahvuspark. Ja sõit võis rõõmsal meelel alata! :)
Enne 10-t hommikul startisime kodust ja autojuhiks oli meil seekord Ats. Edgariga korkisime kohe ka Breezerid lahti ja alustasime tähistamist. :D Sõit oli tore ning tekkis tahtmine isegi kuskile kaugemale roadtripile minna. Linnamelust eemale saades oli huvitav igasugu teeäärseid kohti ja väiksemaid asulaid jälgida. Tee peale jäi näiteks Glass House Montain ehk üks suur terava tipuga mägi, mida mõtlesime ka hiljem tagasi tulles vaatama minna, aga ilmselgelt me seda enam teha ei jõudnud.
Tee Kondalilla rahvusparki oli päris siiruviiruline. Sõitsime ülesmäge kuni päris mäe otsa, nii et Atsi hea sõiduoskus tasus ära. :) Rahvusparki jõudes tuli meil läbida edasi-tagasi kokku 3,6 km pikkune matkarada kuni koseni. Targad nagu me olime, ei võtnud muidugi vett ega midagi kaasa, nii et kõmpisime joogijanus selle maa maha. Õnneks ei olnud nii pikk maa, et nüüd päris ära oleks väsinud, kuigi palav oli küll ja need trepid hakkasid ka jalgadele! :D Vaene Ats, kellel eelmisel päeval just jalapäev oli trennis. Raja vahepeal oli ilus vaade kaugusesse, kus väikese vahepeatuse saime teha. Lõpuks, kui koseni jõudsime, siis oli küll kerge disappointment, kuna kosk, mis oli pildil näha ja mille puhul ka eeldad, et vett purskab joana mäest alla, siis oli hoopiski vaid väikene veenire. Me tegelikult natukene küll ka kartsime seda, kuna ilmad on olnud valdavalt palavad ja vihma ei ole ka tulnud. Kust see vesi siis ka tulla sai! Mis ta siis ikka. Ujumisvõimalus oli ka seal olemas, aga minu jaoks oli see läbipaistmatu vesi kuidagi eriti õudne, mis sest, et Eestis küll igalpool on järveveed samasugused. :D Ujuma igastahes mina ei tikkunud minema.
Kõhud tühjad ja kehad matkamisest märjad, seadsime marsruudi edasi Sunshine Coastile. Leidsime endale mõnusa grillimiskoha ookeani ääres. Seadsime ennast paika ja alustasime liha grillimisega. Seekord mõtlesime ära proovida känguru liha. Veidi vintskem oli kui mõni muu liha, aga võib öelda, et ei olnudki nii hull, kui arvasime. Täiesti söödav. Söömise järel tegime ühe karastava supluse ookeanis. :) Seekord oli vesi ikka e-r-i-t-i soe! Kõige soojem üldse siiamaani ookeanis ujutud kordadest. Ei olekski tahtnud veest välja tulla! :) Kui siis oli ainult palju taime- ja vetikajäänuseid vees - juu siis olime sattunud sellisel perioodil, kui need uhasid. Aga sünnipäev jätkus rõõmsates toonides päikese käes peesitades ja rummikoola kokteilidega. Enne pimeda saabumist hakkasime kodupoole tagasi liikuma. Vahepeal oli eriti armas, kui ema, vanaema ja kasuisa mulle helistasid ning mind õnnitlesid.:)
Õhtul koju jõudes ootasid meid maitsvad cream and cookies (kreemi ja küpsiste) muffinid. Koogi ega tordi isu nagu ei olnud väga, nii et piirdusime magusa osas hoopiski nunnude cupcake'idega. :)
Siinkohal aitäh
kõigile armsate õnnesoovide eest, tänu teile oli mul väga ilus
ja päikseline sünnipäev! :) Eriline tänu kõigile, kes nii armsad kaardid olid mulle teele pannud ja Atsi emale, õele ja vennale, kelle pakk ka meieni jõudis! :)
Reedel, 21. veebruari õhtul järgnes Karli sünnipäevapidu. Õige päev oli tal küll 18-dal, aga ega siis õige pidu saa pidamata jääda! :) Meie siis Triinu ja Edgariga läksime peole, aga Ats vaeseke oli nii reedel kui ka laupäeval tööl, nii et tema otsustas mitte tulla. Kokku tuli päris korralik pea 10-ne eestlaste seltskond, pluss kaks austraallasest majaomanikku Ross ja Scharell (meie eelmise elamiskoha välja üürijad). Päris tore oli isegi vahelduseks teisi kaasmaalasi näha ja jutustada, kuidas kellelgi töö ja elu siinpool on läinud. Peo alguses oli siis väikene istumine Runcornis koos napsu, kartulisalati, liha ja igasugu näksidega. Yummy!
Peo edenedes tekkis klubiplaan. Läksimegi siis kogu pundiga, v.a. Triin ja Edgar, kes ise kluppi minna ei tahtnud. Mina koos Kriti ja Argoga saime Triinuga Valley'sse ning teised võtsid maksitakso. Linna jõudes kiskus asi juba segaseks ära. Esiteks ei leidnud me teisi üles, kuna mitte just kõige kainema sünnipäevalapse Karli jutust ei saanud Edgar midagi aru ning koha nimi, kus nad pidavat olema, oli ka tegelikkuses üldse teise nimega. Kesklinna tänavate vahel tiirutades saime lõpuks enam-vähem aimu, kus nad võiksid olla ning Triin pani meid ühe nurga peal maha. Sellest oleks ka peaaegu jama tulnud. Ehk siis selle mõne sekundilise peatuse ajal oleks me peaaegu trahvi saanud, kuna peatusime taksode alal ja kohe kargas kuskilt tundmatusest taksokontrolör välja, kes hakkas minuga targutama. Õnneks ta trahvi siiski ei teinud ning vaid hoiatas, et kui teine kord peaks uuesti nii olema, siis küll.
Kolmandaks tuli välja, et üks eesti tüdrukutest oli üldse vahepeal 220 dollarti trahvi saanud suitsukoni maha viskamise eest ja neljandaks, kui me Ric's baari ehk selle õige koha üles leidsime, siis muidugi neid enam seal ei olnud. Tuli jälle helistama hakata ning lõpuks joppasime ka teistega kokku. Siis tuli välja, kes oli edasi pubisse jäänud ja kellel oli üldse ID-dokument koju jäänud. Lõpuks läksime siis kogu alles jäänud pundiga järgmisesse kohta, kuhu kõik sisse saaksid. Ma enam selle klubi nime ei mäleta, kus käisime, aga see oli enam-vähem, rohkem klubi-pubi segu. Mitte küll midagi nii erilist. Imelik oli küll see, et kui me juua tahtsime osta, siis kõige väiksem makse, mis kaardiga sai teha, oli 50 dollarit ehk siis oleks pidanud mingisugune 10 kokteili ostma. Seda me nüüd Kritiga küll ei teinud, pigem käisime ja võtsime juba raha välja. Vähemalt sai klubis veidike tantsitud ja oldud, kuniks asi hakkas päris ära vaibuma ja kuniks endal ka tuli väsimus peale. Kutsusimegi siis Kritiga Triinu meile järgi ning läksime kolmekesi koju ära. Selline segane ja kohati naljakas õhtu siis. :D PS! Pildimaterjali panen hiljem üles, kui Age käest pildid saan :)
Sünnipäevadest nädalake tagasi vaadates, oli ka valentinipäev. Sel puhul ostsime vahvleid, jäätist ja puuvilju ning tegime sarnase magustoidu, mida Max Brenneni šokolaadibaaris saime. Muidugi neid ei anna võrreldagi söögikoha omaga, kuna need olid külmutatud ehk me ise teinud. :D Head oli siiski!
Reedel, 21. veebruari õhtul järgnes Karli sünnipäevapidu. Õige päev oli tal küll 18-dal, aga ega siis õige pidu saa pidamata jääda! :) Meie siis Triinu ja Edgariga läksime peole, aga Ats vaeseke oli nii reedel kui ka laupäeval tööl, nii et tema otsustas mitte tulla. Kokku tuli päris korralik pea 10-ne eestlaste seltskond, pluss kaks austraallasest majaomanikku Ross ja Scharell (meie eelmise elamiskoha välja üürijad). Päris tore oli isegi vahelduseks teisi kaasmaalasi näha ja jutustada, kuidas kellelgi töö ja elu siinpool on läinud. Peo alguses oli siis väikene istumine Runcornis koos napsu, kartulisalati, liha ja igasugu näksidega. Yummy!
Peo edenedes tekkis klubiplaan. Läksimegi siis kogu pundiga, v.a. Triin ja Edgar, kes ise kluppi minna ei tahtnud. Mina koos Kriti ja Argoga saime Triinuga Valley'sse ning teised võtsid maksitakso. Linna jõudes kiskus asi juba segaseks ära. Esiteks ei leidnud me teisi üles, kuna mitte just kõige kainema sünnipäevalapse Karli jutust ei saanud Edgar midagi aru ning koha nimi, kus nad pidavat olema, oli ka tegelikkuses üldse teise nimega. Kesklinna tänavate vahel tiirutades saime lõpuks enam-vähem aimu, kus nad võiksid olla ning Triin pani meid ühe nurga peal maha. Sellest oleks ka peaaegu jama tulnud. Ehk siis selle mõne sekundilise peatuse ajal oleks me peaaegu trahvi saanud, kuna peatusime taksode alal ja kohe kargas kuskilt tundmatusest taksokontrolör välja, kes hakkas minuga targutama. Õnneks ta trahvi siiski ei teinud ning vaid hoiatas, et kui teine kord peaks uuesti nii olema, siis küll.
Kolmandaks tuli välja, et üks eesti tüdrukutest oli üldse vahepeal 220 dollarti trahvi saanud suitsukoni maha viskamise eest ja neljandaks, kui me Ric's baari ehk selle õige koha üles leidsime, siis muidugi neid enam seal ei olnud. Tuli jälle helistama hakata ning lõpuks joppasime ka teistega kokku. Siis tuli välja, kes oli edasi pubisse jäänud ja kellel oli üldse ID-dokument koju jäänud. Lõpuks läksime siis kogu alles jäänud pundiga järgmisesse kohta, kuhu kõik sisse saaksid. Ma enam selle klubi nime ei mäleta, kus käisime, aga see oli enam-vähem, rohkem klubi-pubi segu. Mitte küll midagi nii erilist. Imelik oli küll see, et kui me juua tahtsime osta, siis kõige väiksem makse, mis kaardiga sai teha, oli 50 dollarit ehk siis oleks pidanud mingisugune 10 kokteili ostma. Seda me nüüd Kritiga küll ei teinud, pigem käisime ja võtsime juba raha välja. Vähemalt sai klubis veidike tantsitud ja oldud, kuniks asi hakkas päris ära vaibuma ja kuniks endal ka tuli väsimus peale. Kutsusimegi siis Kritiga Triinu meile järgi ning läksime kolmekesi koju ära. Selline segane ja kohati naljakas õhtu siis. :D PS! Pildimaterjali panen hiljem üles, kui Age käest pildid saan :)
Sünnipäevadest nädalake tagasi vaadates, oli ka valentinipäev. Sel puhul ostsime vahvleid, jäätist ja puuvilju ning tegime sarnase magustoidu, mida Max Brenneni šokolaadibaaris saime. Muidugi neid ei anna võrreldagi söögikoha omaga, kuna need olid külmutatud ehk me ise teinud. :D Head oli siiski!
Esimene märts jõudis kätte Future Music Festival. Tegemist on siis suure muusika festivaliga, mis leiab aset iga-aastaselt viies linnas - Sydney, Brisbane, Melbourne, Adelaide, Perth - ja kuhu on alati kokku tulnud igasugu tuntud artistid ja dj-d üle maailma. See aasta olid näiteks Chase&Status, Pharell, Macklemore, Tinie Tempah jpt. Alguses oli küll mõte koos teiste eestlastega minna, aga kuna lõpp-kokkuvõtteks rohkem kedagi ei läinudki, siis läksime Atsiga kahekesi. Ats käis veel enne minekut kiirelt trennis ning 13 paiku päeval hakkasime aga sinna poole liikuma. Kuna autoga sinna kokku tulnud suure rahvamassi ja kinni pandud teede pärast polnud mõtet minna, läksime hoopiski rongiga sinna. Minu esimene rongisõit siis siin. :) Ats ise aga vana kala juba selles (kuna see põhiline transport tööle saamiseks - jah, Atsil uus töö, millest räägin järgmisena kohe ka lähemalt :)) ja sinna minek läks hõlpsalt. Ega midagi konti murdvat ka ei olnud samas - kohapealt sai pileti kohe osta ning edasi juba näitasid tablood, mis kell rong tuleb ja rongis iga peatuse eel teatati, mis peatus järgmine jne.
Üritus toimus siis RNA Showgrounds'il, mis on meie kodust ca tunnise jalutuskäigu kaugusel ning kestis 12-st päeval kuni 12-ni öösel. Kui kohale jõudsime, läks piletite kontrollis kiirelt ning saime paberkandjal voucherid randmepaelade vastu vahetatud. Sees oli mitu lava - üks väiksem eespool ja üks suurem lava tagapool koos tribüüniga. Ats ja võib öelda, et ma ka ise saime pea koheselt kultuurišoki. Meie jaoks oli liiga palju räuskavaid ja viisakalt öeldes liiga vaba olemisega inimesi, mis muutis kogu ürituse üsna häirivaks. Viimase puhul just eriti naisi silmas pidades. See mood on siin ikka midagi hoopis teist võrreldes Eestiga. Nabani tõmmatud lühikesed püksid, kust on kannikad alt paistavad pluss lühike rinnahoidjaid meenutav topp on siin väga IN! Me vist igastahes ei mõista seda moodi, aga see selleks :D Võib-olla ehk oli ka asi lihtsalt selles, et me kaks ei olnud just seltskond ning koos suurema pundiga oleks asi kindlasti hoopis teine olnud. Võtsime mulle paar Smirnoff Ice'i, kuulasime muusikat ning maksimaalselt kahe tunni pärast juba me ka lahkusime. Nii kahju, kui neist piletitest hiljem poleks olnud, polnud midagi enam teha. Enne koju minekut käisime veel linnas mõnes poes ja siis Nandos'es söömas. :)
Niisiis räägin natukene ka töö poole pealt. Täpsemalt siis Atsi uuest tööst. Nüüdseks tegelikult juba kuu aega on Ats olnud uue töö peal. Tänu headele tutvustele jõusaalis ja kahel intervjuul käimisele, sai ta Goodlife Health Clubs'i täiskohaga membership consultant'ina ehk siis meie keeli müügimehena tööle. Ta ei saanud küll sinna jõusaali, mis on meile lähemal ja kus ta juba enamjaolt kõiki töötajaid ja kliente teadis, aga me arvasime, et ei ole hullu. Vähemalt on päevane ja inimlikum töö ning meie juurest läheb sinna rajooni (Fortitude Valleysse), kus ta töötab, ilusti rong ka. Ehk siis nüüd on tema töötkoht talle juba pea teiseks koduks, kuna lisaks tööle käib ta ka samas kohas (nüüdseks tasuta) trennis ning enamus aega tal seal veetes möödubki. Selle kohapealt muidugi natukene jama on, et vahepeal on mitmeid päevi, kus me praktiliselt teineteist ei näegi, kuna, kui Ats tuleb töölt, siis mina juba magan ning kui ma tööle lähen öösel, siis Ats magab. :(
Olen ise küll mõnes päevaspaas siin enda töövõimalusi uurimas käinud, kuid ei tundugi see asi nii lihtne midagi. Nendes, kus käisin olid kõik ametikohad juba hõivatud. Aga ma arvan, et nukrutsemiseks ei ole põhjust. Eks ma tulingi siia töötama ja puhkama ühes, nii et töö ei peagi olema hetkel esmajärjekorras, põhiline, et kulud katab ära ja saaks ringi ka käia. Hetkel on graafik ka vaba ja kui tahan, saan minna, kuhu tahan, vaid päeva pealt! Ja seda ma ka teen! Just mõned päevad tagasi book'isime Merliniga, kes meile 3 nädalaks Brisbane'i külla tuleb, lennupiletid Sydney'sse!! Lähme uudistame seal veidi ringi :) Kahju küll muidugi, et Ats ja teised tulla ei saa, aga nad on vähemalt kõik seal käinud ning midagi ka näinud. Mina ootan suuuuure huviga! So excited! :)
Üritus toimus siis RNA Showgrounds'il, mis on meie kodust ca tunnise jalutuskäigu kaugusel ning kestis 12-st päeval kuni 12-ni öösel. Kui kohale jõudsime, läks piletite kontrollis kiirelt ning saime paberkandjal voucherid randmepaelade vastu vahetatud. Sees oli mitu lava - üks väiksem eespool ja üks suurem lava tagapool koos tribüüniga. Ats ja võib öelda, et ma ka ise saime pea koheselt kultuurišoki. Meie jaoks oli liiga palju räuskavaid ja viisakalt öeldes liiga vaba olemisega inimesi, mis muutis kogu ürituse üsna häirivaks. Viimase puhul just eriti naisi silmas pidades. See mood on siin ikka midagi hoopis teist võrreldes Eestiga. Nabani tõmmatud lühikesed püksid, kust on kannikad alt paistavad pluss lühike rinnahoidjaid meenutav topp on siin väga IN! Me vist igastahes ei mõista seda moodi, aga see selleks :D Võib-olla ehk oli ka asi lihtsalt selles, et me kaks ei olnud just seltskond ning koos suurema pundiga oleks asi kindlasti hoopis teine olnud. Võtsime mulle paar Smirnoff Ice'i, kuulasime muusikat ning maksimaalselt kahe tunni pärast juba me ka lahkusime. Nii kahju, kui neist piletitest hiljem poleks olnud, polnud midagi enam teha. Enne koju minekut käisime veel linnas mõnes poes ja siis Nandos'es söömas. :)
Niisiis räägin natukene ka töö poole pealt. Täpsemalt siis Atsi uuest tööst. Nüüdseks tegelikult juba kuu aega on Ats olnud uue töö peal. Tänu headele tutvustele jõusaalis ja kahel intervjuul käimisele, sai ta Goodlife Health Clubs'i täiskohaga membership consultant'ina ehk siis meie keeli müügimehena tööle. Ta ei saanud küll sinna jõusaali, mis on meile lähemal ja kus ta juba enamjaolt kõiki töötajaid ja kliente teadis, aga me arvasime, et ei ole hullu. Vähemalt on päevane ja inimlikum töö ning meie juurest läheb sinna rajooni (Fortitude Valleysse), kus ta töötab, ilusti rong ka. Ehk siis nüüd on tema töötkoht talle juba pea teiseks koduks, kuna lisaks tööle käib ta ka samas kohas (nüüdseks tasuta) trennis ning enamus aega tal seal veetes möödubki. Selle kohapealt muidugi natukene jama on, et vahepeal on mitmeid päevi, kus me praktiliselt teineteist ei näegi, kuna, kui Ats tuleb töölt, siis mina juba magan ning kui ma tööle lähen öösel, siis Ats magab. :(
Olen ise küll mõnes päevaspaas siin enda töövõimalusi uurimas käinud, kuid ei tundugi see asi nii lihtne midagi. Nendes, kus käisin olid kõik ametikohad juba hõivatud. Aga ma arvan, et nukrutsemiseks ei ole põhjust. Eks ma tulingi siia töötama ja puhkama ühes, nii et töö ei peagi olema hetkel esmajärjekorras, põhiline, et kulud katab ära ja saaks ringi ka käia. Hetkel on graafik ka vaba ja kui tahan, saan minna, kuhu tahan, vaid päeva pealt! Ja seda ma ka teen! Just mõned päevad tagasi book'isime Merliniga, kes meile 3 nädalaks Brisbane'i külla tuleb, lennupiletid Sydney'sse!! Lähme uudistame seal veidi ringi :) Kahju küll muidugi, et Ats ja teised tulla ei saa, aga nad on vähemalt kõik seal käinud ning midagi ka näinud. Mina ootan suuuuure huviga! So excited! :)
Kalli-pai!
- Kätu ja Ats
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar