Tervitus sõbrad,
Et kõik jutud ikka järgemööda kirja saaks, kuni lõpuks tänasesse päeva jõuan, siis annan põgusa ülevaate oma reisielamustest Balil. Esiteks, millest üldse tekkis selline mõte Balit külastada ja veel ilma Atsita? - Üks vägagi eksprompt otsus! Teadsin, et teised eestlased Age ja Karl olid minemas ning kuna Ats kahtles, kas tema üldse kuskile mineja oleks ja ma ise selline reisihuviline olen, siis ma pidin ju ka minema! Vaagisin ja vaagisin seda mõtet, kuniks ostsin ikkagi paar päeva ette lennupiletid ära ja 19. märtsil läksingi. :)
 |
| Rongile ja minek :) |
Lend Balile kestis 6 tundi ja läks väga edukalt. Lendasin seekord Indoneesia enda lennufirma Garuda Indonesia'ga ja jäin väga rahule. Super teenindus ja süüa sai ka iga natukese aja tagant, nii et kõht tühjaks minna ei saanudki (mitte, et see kõige olulisem oleks, aga tore ikka). Kohale jõudes võtsin kohe lennujaama juurest takso, et hotelli sõita ja teistega kokku saada. Eelnevalt oldi mulle muidugi sõnad peale loetud, et ma ühelgi kohalikul enda kohvrit ei laseks vedada ja takso peale ülemõistuse palju raha ka ei kulutaks. Balil nad ju küsivad raha iga väikesemagi liigutuse eest, eriti sinisilmsete turistide käest. Peaasi, et kuidagi teeniks. Eks ma tegingi näo, nagu ma oleks Balil ka varem käinud ja tean küll, kuidas seal need asjad käivad. See toimis! Sain hotelli juurde läbi kauplemise 7 dollariga. Minu jaoks very fine!
Taksosõiduga sain kohe ka juba esimese kultuurišoki Bali liikluskultuuri näol. Nimelt võrdub see kihutamisega mega kitsastel, pea olematutel tänavatel, samal ajal, kui iga külje ja nurga pealt vurab mööda lugematul arvul rollerisõitjaid. Roller on balilase peamine liiklusvahend ja kuna piirangut ühe rolleri peal olevate inimeste kohta ei ole, siis nii mõnegi jaoks pole mingi probleem terve oma pere ühele pisikesele rollerile ära mahutada. See on ulme vaatepilt, aga nii hetkega mõistsin - see ongi üks killuke ehedast Balist!
Esimesed 6 ööd veetsin hotellis Sunisland Legian, mis asub põhilises Bali peo- ja melupealinnas Kutas. Hotell oli päris uus, 5 kuud tagasi avatud, ehk siis osaliselt alles ehitustööd käisid, aga see ei häirinud. Vähemalt oli puhas ja ilus. Euroopapäraselt väikesed ja kitsad toad küll, aga minu jaoks rohkemat polnud vajagi. Palju ma seal toas ikka veetsin lõppkokkuvõtteks, enamus ajast oli vaja ikka ju ringi rännata.
 |
| Pool area |
 |
| Rooftop pool |
 |
| My master bedroom |
 |
| Bathroom |
Hotelli jõudes kogesin positiivset külalislahkust - koheselt tuldi mu kohvri järgi, check-ini tehes ootas mind tervitusjook ja niiske lapp keha jahutamiseks ning need balilaste armsad ja rõõmsad näoilmed. See tegi meele rõõmsaks! Pärast seda saingi kohe ka Age ja Karliga kokku ning läksime Kuta tänavaelu kaema ning otsisime mõnusa söögikoha, kus õhtustada. Kuta kitsastel ja üsnagi räpastel tänavatel jalutades nägin arvukaid pealetükkivaid indoneeslasi, kes oma kaupa pähe määrida üritasid. Nende sekka kuulusid ka alles umbes 7-aastased lapsed, kes pikalt järel kõndisid ning oma armsa jutu ja olemisega käepaelu üritasid müüa. Ükskõik, kas jalutasid mööda mõnest putkast, iluteenuseid ja massaaži
pakkuvast salongist või restoranist, igalt poolt hõigutakse järgi
ja kutsutakse enda juurde.
Isegi restoranis istet võttes, tuldi tänavalt pidevalt meie laua juurde CD-sid ja kõik võimalikke nipsasjakesi müüma. Uskumatu. Me vähemalt üritasime sellest mitte välja teha ja nautisime oma õhtut nii palju, kui sai. Tahtsin esimesel päeval kohe midagi uut ja kohalikku proovida ning võtsin nuudliroa Mie Goreng'i (meie keeli praetud kiirnuudlid). Põhilisteks rahvusroogadeks ongi Balil riis (Nasi Goreng) ja nuudlid köögiviljadega, mis on saadaval pea igalpool ja mida süüakse nii hommikuks, lõunaks kui ka õhtuks. Peab ära mainima, et korralik praad maksab Balil ca 5 - 7 dollarit kui mitte odavamalt isegi. Ehk teisisõnu on hinnad Balil päris väikesed ning iga mõistusega eurooplane ja austraallane võib tunda seal ennast kui kuningas. Nii me siis sõime ja jõime kõhud punni ning läksime veel meie hotelli ette vesipiipu ja häid-paremaid kokteile rüüpama. Samal ajal panime ka juba järgmise päeva plaani paika. Otsustasime hotelli kaudu takso rentida ja ühe korraliku päevatripi saare põhja- ja keskossa teha. Nii kokku lepitud saigi. Saime endale taksojuhi terveks päevaks 50 dollari eest. Kindlasti oleks ka soodsamalt saanud, kuna hotell võtab oma osa vahelt, aga mis ikka. Meile sobis.
 |
| Mie Goreng |
 | |
| Mina, Age ja Karl |
Hommikul olime krapsti 9st mineku valmis, mis sest, et ilm küll oli vihmane ja kahtlasevõitu. Otsustasime siiski minna, kuna see ilm Balil on nii või naa väga muutlik ning see, mis on ühes saare osas, ei pruugi olla sama teiselpool. Päevakavas oli 5 erinevat huviväärsust, millest esimesena külastasime 1662. aastal ehitatud Pura Bratan templit. Tegemist on ühe suurima veetempliga Balil, mis asub Bratani järvel, mis on omakorda tuntud kui "Lake of Holy Mountain". Tempel nägi väga eripärane ja huvitav välja. Kahjuks küll sinna sisse ei pääsenud, seega tuli kaugemalt imetlemisega leppida. Pikemalt me seal ei peatunudki, kuna vihma ikka sabistas ja mägede kohal olid suured pilvetupsud. Tegime väikese ringkäigu templi juures ja lähiümbruskonna pargis.
 |
| Pura Bratan temple |
 |
| Kõrgustesse pürgivad puud, mille nime mulle ei osatud öelda |
Teiseks sihtkohaks oli võrratu GitGit kosk. Polnudki varem nii võimast koske näinud! Ei olnud mingisugune veenire, vaid ikka see õige kosk, nagu kosk olema peab. Siin kohal peaks jutu jätkuks ära mainima, et isegi igasugu looduslikud vaatamisväärsused on Balil tasulised. Mis sest, et küll maksimum 1-3 dollarit, kuid kohaliku rahva jaoks on see vähemalt midagigi. Seega peenraha on Balil hea endaga ikka turvaliselt kaasas kanda. Mitte küll palju, kuna siin neid tänavavargaid jagub kohalike endi sõnul ja kuuldud juttude järgi, aga mõistlikult. Pluss igasugu tänavakauplejaid ja müüjaid on täis ka kõik vaatamisväärsused. Isegi teel kose juurde sattusin mõne müüja lõksu. Ja ürita siis neile hiljem selgeks teha, et sa ei osta. Nemad ikka ja ainult "How much? How much?".
 |
| GitGit Waterfall |
 |
| Üks tore Bali elanik |
 |
| Bali vürtsid |
 |
| Rambutan - Bali puuvili |
Edasi jätkus meie päevatuur riisipõldude juurde, mida näeb siin päris palju ka teeäärtes. Mitte küll nii laias pildis, kus me käisime, aga annab mingi aimduse ikka. Riisipõllud on kindlasti see üks asi, mida Balil tasub ära näha. Kogu vaatepilt on tegelikult palju võimsam - see, kuidas riisipõllud mööda mäge üles ronivad, on imetlusväärne. Põldude vahel küll ise kõndida ei saa, kuna need on siiski täiesti toimivad ja pidevalt niisutatud. Samas saab juba kõrvalt erinevate teenurkade juurest hea ülvaate.
 |
| Green Green ricefields |
Järgmine ehk eelviimane peatus meie päevatripil oli üks seitsmest Bali meretemplitest Tanah Lot, mis on turistide seas üks külastatumaid kohti. Bali keeles tähendab Tanah Lot "Land in the Sea" ehk maapind meres. Nii ongi. Tempel on suure avamere-kivi otsas, mida on aastaid kujundanud ookeani tõusulained. Mõõna ajal pääseb ligi ka templi enda juurde, tõusu ajal näeb templit aga üle veepiiri. Meie sattusime siis mõõna ajal ja saime isegi päris lähedale templile. Kogu vaatepilt oli uhke! Eriti arvestades asjaolu, et me jõudsime sinna päikeseloojangu ajal! Wonderful! Vabandan ette piltide eest, mis pole kindlasti nii head, et teile seda templit näidata, aga ongi põhjust ise kohapeale minna siis! ;)
 |
| View to the sea |
 |
| Tanah Lot temple |
Final stop - Nusa Dua. Tegemist on Lõuna-Bali mereäärse populaarse kuurortpiirkonnaga. Meie kavas oli ettenähtud siis õhtusöök otse mererannas. Taksojuht viis meid ühte armsasse meretoidu-restorani, kus ma tellisin endale riisiroa krevettidega. Nämm. Koht oli tõesti ülimõnus. Vaade otse merele ja üks bändike, kes pea iga laua juures mängis soovilugusid. See oli tegelikult üliarmas! Täpselt, nagu kuskilt filmist välja võetud tseen, kus viis-kuus sombreerodega tüüpi laulavad serenaadi. Ütleks, et paarikestele ideaalne koht romantilise meeleolu tekitamiseks. Mina olin siis see viies ratas seal vankri all Age ja Karli puhul. Sorry! Tore oli sellegipoolest.
 |
| Dinner at the beach |
 |
| Nom-Nom |
Hotelli jõudsime hilja, äkki kella21 - 22 paiku ehk kogu meie tripp kestis kokku üle 10 tunni. Kõik, nii taksojuht kui ka meie, olime juba rampväsinud ja ei jõudnud ära oodata, et kes ennast oma koju, kes hotellituppa pikali saaks visata. Olin päevaga ülimalt rahul. Taksosõit, mis viis läbi Bali külakeste ja imelise looduse, näitas mulle tõelist Balit veel enamgi. Sai näha nii ülimat vaesust kui ka balilastele omast elulaadi. Need bambusest kokkuklopsitud uberikud majad uhkete hotellide
kõrval, väikesed indoneeslaste toidukioskioskid imeliste kohalike
toitudega Victoria Secretsi ja muude brändipoodide kõrval. Kõikjal asuvad indoneeslaste
väikesed templid ja pühamud ning tänaval peab ette vaatama, et ei astuks
nende pühadele lilleseadetele ja viirukitele peale. Tänaval jalutavad vastu pea peal umbes 10 kg kaaluvaid asju kandvad Bali naised ja Bali mehed veedavad aega oma poodide ees istudes ja punast Marlborot kimudes
(olgu öeldud, et Balil maksab suitsupakk circa 1€, vōrdluseks
Austraaliale, kus pakk on ca 15€). See kõik ongi Bali!
 |
| Püha lilleseade rannas |
Minu eesmärk Balile tulles oli küll võimalikult palju näha ja kogeda, kuid puhkus ilma puhkuseta ei ole ka ju õige puhkus! Seega päev pärast korralikku päevatuuri võtsime aja maha ning hea ilma puhul leidsime, et basseini ääres peesitamine kõlab ka hästi. Enne seda käisime korra mere ääres sulistamas. Tahtsin ikka mereäärse ka ära näha, mis sest, et olin juba eelnevalt kuulnud mitmeid jutte, et Bali rannad ei ole just kõige puhtamad. Austraalia randadega ei anna muidugi mitte mingit pidi võrrelda, aga õnneks see päev tundus rannas isegi päris ilus olevat, kuniks me vette ära saime... Talla all kõditasid mu jalgu ei tea mis prahihunnikud, mida muidu minu silmad kaldal olles ei täheldanudki. Seetõttu pikemalt me rannas ei peatunud. India ookeanis ujutud ja tõestuslik pildimaterjal olemas - sellest piisas!
 |
| Kuta beach |
 |
| India ocean |
Pärast rannaskäiku viskasime ennast päevitustoolidele pikali ning nautisime päikeselist ilma täiel rinnal. Samal ajal oli ju teistel Austraalias, vähemalt Brisbane's, vihmaperiood. Nii et ma ei saanud ennast mitte kuidagi muud moodi kui hästi tunda. Nautisime päikest, kokteile - ülimõnus!
 |
| Infinity view |
 |
| Pool bar |
Reedesel päeval polnud ka suuremaid plaane kavas, kui käia Kuta linna peal poodlemas, suveniirikaupa ostlemas. Olime kuulnud, et meie hotelli lähedal pidavat olema ka paar suuremat ostukeskust. Nii siis võtsimegi plaani ühte neist külastada. Meie miskipärast muidugi eeldasime midagi Balilikku ehk siis suuremat hoonet, kus on erinevad kauplejad koos. Nii see päris ikka ei olnud. Täiesti tavapärane ostukeskus nagu igalpool mujal maades ja põhilisteks olid brändikaubad ehk igasugu Guessi, Victoria Secrets'i jt poed, kust me kalli raha eest ka Austraaliast saadavaid asju ei plaaninud osta. Seega tegime kiire tiiru peale ja tulime tulema. Seiklesime tänavaid pidi edasi ja šoppasime erinevatest suveniirikauplustest igast nänni kokku kuniks nälg näpistama hakkas ja ühte Itaalia restorani pastat läksime sööma.
 |
| Top of the shopping center |
|
|
|
|
|
 |
| Italian restaurant |
Laupäeval oli meid juba asjalikum päev ees ootamas. Eelneval õhtul broneerisime hotelli kaudu raftingu ja elevandi safari. Kohe 7-st hommikul korjas autojuht meid ja veel kaks turisti minibussiga peale ning sealt edasi sõidudati meid Ubudi kanti (umbes 2 tundi saare põhja poole) vihmametsa raftingule. Kohale jõudes saime esialgu ära panna kõik üleliigsed kotid ja asjad kappidesse ning seejärel liikusime kohta, kust said kõik omale kiivrid pähe ja päästevestid selga. Edasi juba kõndisime ligi kilomeetri-kaks mööda treppe alla, kuni jõudsime kärestikulise jõeni. Kummipaadid pandi grupiti täis ehk meie paadis oli koos giidiga kokku 6. Seletati veidike, mis ja kuidas käib ning sõit võis alata! Kogu hirm, mis alguses ärvesusest andis eelnevalt tunda, oli läinud. See oli nii lõbus: kogu sõit ja siis see imeline loodus, mis jõeäärest meile avanes. Kosed, 20m kõrgused kaljud, iidsed kividesse
raiutud buddha skulptuurid jne. Peale 2h sõitu tuli jälle 2km môôda
treppe üles marssida. Meie seal surime, samal ajal kui u 60 aastased tädike ja mees trepist üles läksid, endal raftingu paat koos aerude ja kiivritega pea peal! Nagu vau! Üles jõudes saime käia pesemas ja riided vahetada ning seejärel kostitati meid kohaliku toiduga.
 |
| Happy people |
 |
| Mees, kes kandis kogu paadivarustust pea peal |
 |
| Rafting done! |
|
|
|
|
|
|
|
|
|
|
|
 |
| A lot of local food |
Rafting tehtud sõitsime edasi elevandiparki. Saime elevante toita, neile pai teha, nägime väga kihvti elevandishow-d ning sõitsime elevandudega 30 minutit. Paar pisemat elevandipoega tegid veel lõpus trikke ning panid lillepärga inimestele ümber kaela ja hoidsid lonti meie pea peal. See oli nii-nii armas!
 |
| Fun elephant ride |
 |
| Talented elephant |
 |
| Baby elephant |
Pühapäeval suurt midagi ette ei võtnudki. Esmasjärjekorras küll tegime endale järgmise hotellibroneeringu ära. Mitmeid õhtuid järjest olime lükanud klubikülastust edasi ning mõtlesime, et lõpuks siis pühapäeval ära käia ja klubielu ka näha enne, kui Kuta kandist ära minek. Aga.... mina ikka hüppasin alt ära. Ei tea, kas vanaks jäänud või mis on. Õhtul käisime ühes eelnevalt silma jäänud lounge-baaris õhtustamas ja sealt edasi olin party pooper ja läksin tuppa tudile ära.
Esmaspäevast olime juba siis uues kohas. Seekord tahtsime kogu möllust eemale mere äärde vaiksemasse piirkonda saada. Valisime kohaks Candi Dasa, mis jääb lennujaamast ligi 2 tunni sõidu kaugusele ida poole. Sama taksojuht, kes meid juba varasemalt päevake sõidutas, viis meid hea hinnaga ära. Hotell oli hoopis teistsugune võrreldes eelmisega. Tegemist oli hoopiski väikeste üksteisest eraldatud bungalow'dega. Teisisõnu olid toad päris suured ja avarad. Teiselt poolt jällegi oli hotell juba oma aega näinud: toad olid vanad ja kulunud, toaseintes oli hallituse ilminguid jne. Tegelikult ei olnud hullu midagi, see loodus ja basseinist vaade merele korvasid kogu muu!
 |
| My bedroom2 |
 |
| Tee bungalow'desse |
 |
| Swimming pool |
Nii, kui olime ennast tubadesse ära sättinud, läksime veidi ümbrust uurima. Candi Dasa on ikka palju rahulikum ja on rohkem ilusaid looduslikke kohti, mida vaadata. Kuigi tänavakauplejatest ei pääse vist üheski saareosas. Seal oli neid lihtsalt vähem. Nädalaid just seal piirkonas ka ei veedaks, aga heaks vahelduseks linnamelule võib küll pidada. :)
 |
| Beautiful Candi Dasa |
Järgmiseks päevaks rentisime jällegi taksojuhi, kes meid idaranniku vaatamisväärsuseid pidi ringi sõidutas. Käisime neljas erinevas kohas. Päeva alustasime Amlapura kohaliku turu külastamisega, kus kohalikud ise ostlevad. Kahjuks väga palju seda tõelist turu osa lähedalt ei näinud, kuna kohalike kurjade pilkude all ei julgenud me väga piltigi teha, rääkimata kuskile sisenemisest. Käisime kiirelt tänava lõpuni ja tagasi ning läksime aga edasi juba.
 |
| Local market |
Edasi külastasime Taman Ujung "Water palace"' ehk veepaleed. Kompleks koosneb mitmetest nö veesompidest ehk basseinidest ja ajaloolistest struktuuridest. Ujung (indoneesia k. aed) veepalee on üks suurimaid parke Balil, ligi 10 ha. Selline suursugune kompleks oli aastaid ammuseid tagasi Karangasemi kuninga poolt ehitatud ja kuulub senini Karangasemi perekonnale. Meie taksojuhi sõnul oli kuninga idee ehitada veepalee eelkõige selleks, et kuninga pruut(did) minema ei põgeneks. Ehk siis, kui naised ujuda ei osanud, polnud kuskile pääsu. Vot sellised julmad lood siis. Tegelikult oli kogu koht väga ilus!
 |
| Taman Ujung water palace |
 |
| Balai Kapal |
Järgmiseks oli Tirta Gangga veepalee, mis kuulub samuti Karangasemi perele ja oli vapustavalt ilus. Mitmed basseinid, purskkaevud, sillad ja isegi üks eraldi basseinike, kuhu sai ennast sisse kasta. Seda muidugi lisatasu eest. Mulle küll ka üks kohalik mehike kohe pakkus, aga ei tundunud just väga puhas vesi ja jätsin heaga vahele. Vaatepilt, kus väikesed poisikesed sulistasid oli aga vinge.
 |
| Tirta Gangga water garden |
 |
| One of the fountains in Tirta Gangga water palace |
 |
| Swimming pool |
Viimaseks kohaks oli kohalik külake Candi Dasa ligidal. Nägime kohaliku giidi juhatamisel tavapärast külaelu ja elamuid.
 |
| Tüüpiline Bali majaesine |
 |
| Little shop |
 |
| Yellow rooster |
Hotelli tagasi jõudsime täpselt päikeseloojangu ajal, nii et aga hops-hops läksime basseini imelist vaadet merele nautima. :)
Minu eelviimane ja viimane päev Bali saarel möödusid enamjaolt otsese päikese all basseini ääres. Mõnulesin ja võtsin veel viimast. Peale selle veel käisime hotellist 2 minuti kaugusel asuvat lootuse laguuni ja merd vaatamas. Õhtul käisime veel söömas ja mina võtsin 60-minutilise massaaži, mis läks mulle maksma üksnes 7 dollarit. Väike Bali naisterahvas tegi, mitte küll nii oskuslikult, aga selle raha eest poleks osanud rohkemat ka tahta. :)
 |
| Lotus Lagoon |
Neljapäeval tuligi juba ma kodinad kokku panna ja kodu poole hakata sättima. Õnneks sain lennujaama 30 dollariga (muidu küsitakse vähemalt 40$) tänu ühele samale toredale taksojuhile, kes meid Candi Dasa ümbruses sõidutas. 2 tundi sõitu lobisedes maast ja ilmast läks nagu linnutiivul ja tuligi juba sammud lennukile seada.
 |
| Minu toredad reisukaaslased :) |
Nüüd, kus Balil käigust on möödas juba kuu, võib tagant järgi ja ka edaspidi öelda, et ei kahetse reisi Balile kohe kindlasti. Teist korda ma isiklikult enam ei läheks, kuna on palju teisigi maid, mida veel avastada, aga see on küll koht, mida tasub näha. See looduslik eksootika kõrvuti äärmuslikku vaesuse ja samas ülimalt positiivsete elanikega, on midagi, mis on meie jaoks see võõras ja ebamaine. Kindlasti oleks tahtnud näha veel rohkemaid kohti, nagu Gili saared, vulkaan, kohviistandus ja olematu hinna eest delfiinidega ujuda, aga mis ikka. Ma nägin tegelikult isegi piisavalt ja Eesti mõistes isegi päris odavalt ka. Kogu reis läks mul laias laastus kokku kuskil 1500 dollarit, milles sisaldusid nii edasi-tagasi lennupiletid, 8 ööd hotellis, söömine ja kõiksugu vaatamisväärsused. Eestis töötades oleks võinud sellest kõigest vist vaid unistada. :)
Postitus tuli küll pikem, kui ma esialgu arvasin, aga tundub, et on, mida meenutada. :)
Bye Bye!
- Kätu
